Ketonaator

Le catpuke

2011-04-14T12:52:00.000-07:00

True story põhimõtteliselt....

Fffffffffffffuuuuuuuuuuuuuuuuuuu

2011-03-18T15:16:00.000-07:00

f7u12 esimene katsetus (true story)

shit fuck and stuff

2011-03-15T15:33:00.000-07:00

jah nii ongi aga see on täiega assome (awesome)

Interconnected but not connected

2010-11-18T02:36:00.000-08:00

Smart posti teenuseid kasutades käis läbi mingi välgatus ja ma nägin tulevikku.. tulevikku kus kõik inimesed on on omavahel ühendatud läbi sotsiaalmeedia, kõik rakendused on omavahel liidestatud ning virtuaasete teenused on integreeritud meie igapäeva ellu täielikult. Ma ei mõtle päris sellist Matrixi asja et inimesed on kuskile aparaati ühendatud ning laevad infot otse ajust alla jne. vaid maailmast kus ma olen kursis oma parimate sõprade tegevustega läbi facebooki, suhtlen vahetult nendega erinevate IM vahendusel, ostan tooteid netipoodidest ning need toimetatakse kohale läbi automatiseeritud posti teenuse, lahutan meelt ps3 networkis ning hangin õppematerjali virtuaalsest raamatukogust. Miljoneid võimalusi, piiaramatult ühendusi, lõpmatult sõpru kuid reaalselt selleks ei pea ma isegi kohtama ühtegi inimest. Tuleviku maailm kus on kõik ja samas mitte midagi.

Ma tahan saada kosmonaudiks ja austronaudiks või siis pigem kung fu daikonaudiks

2010-10-15T02:47:00.000-07:00

Enamus inimesed vihkavad tööd. Meelsamini istuks kreemikoogiga teleka ees, peesitaks soojal maal või teeks midagi muud "lahedat" ainult mitte tööd, sest töö on nõme ja vastik. Samas kõik me tahtsime väiksest peale me kõik saada kellekski, kosmonaudiks või kopajuhiks. Miks me defineerisime inimese väärtust läbi tema ameti? Ilmselt asi on selles et väike ning harimata mõistus ei tajunud kogu pilti, mis puudutab töötamist ja tööl käimist ning tahtis olla kõigest väest oma vanemate sarnane, kes talle eeskujuks olid. Kuid töö ei ole halb on ainult halvad töötajad, kes ei ole piisavalt motiveeritud või unistavad mingist suvalisest taevamannast, olgu see siis puhkus kanaari saartel või hummer. Töö on mõnus ja lahe, tuleb osata tööd teha ja leida omale töö mida meeldib teha. Isegi sitt töö võib olla hea töö kui sa seda ise hindad ja hea töö sitt kui sa seda hinnata ei oska. Lõppude lõpuks hinnatakse inimesi ikka nende saavutuste järgi mitte selle järgi mida nad oleks võinud saavutada. Kui leiad hea töö mida naudid siis see muutub veel paremaks mida enam sa seda teed. Elagu töölisrahvas.

Mr Manager

2010-05-19T13:01:00.000-07:00

Tuleviku me keegi ei tea, asjad lähevad kuidas nad lähevad, ainuke mis sa teha saad unistada ning pingutada samm samm haaval kaugemale, kuniks siis ükspäev karma tagastab oma karmavõla tuusiku ning naeratab sulle kelmikalt.. ja tulemus? Eesti mees kilkab nagu 12 aastane tüdruk bacstreetboys kontserdil.

Olafist siis..

2010-04-14T01:35:00.000-07:00

Tegelikult nüüd ma saan aru miks maailmas on mustmiljon blogi millest ainult murdosa moodustavad blogid mida regulaarselt uuendatakse... või noh tegelikult ei saa ka, viimasest postitusest on juba päris hulga aega möödas ning ma ei saa nüüd väita et mul ei oleks olnud vaba aega..lihtsalt ei ole olnud sellist vaba aega mida kulutada blogi kirjutamisele kuna ma ei tunne ennast niivõrd edevana et peaks tingimata pidevalt oma tegemisi arhiveerima aga sellest hoolimatta, jätkan sealt kus pooleli jäin. Nimelt see Olaf ja võistlused Olafiga.. nagu ma juba ette ennustasin oli see tripp just trippimise mõttes päris mõtetu, iseenesest kajutis olla mingi kolme ehitajaga oli täiesti mõistuse piires ning midagi vastuhakkavat selles ei olnud kui just ehk mugavuse koha pealt. Aga ülejäänud tripp kujunes just selliseks nagu ma olin suuremalt jaolt ennustanud, seitsme tunnine bussisõit, magamata ööd laevas (jää kriipis vastu laeva nagu sõidaks kruusateel ning rappus ka samamoodi) ning võistlused ei old ka just kõige paremini korraldatud. Kõige enma stressi tekitav asjaoluks osutus see et õlejäänud kogu meie seltskond kellega võistlustele läksime oli tekkinud mingi kindel arusaam nagu mina oleks selle ürituse korraldanud. Pidevalt lükati vastutus minu kaela, ja kui midagi ei läinud päris nii nagu minema pidi siis olin alati mina süüdi. Mitte et mul vastutuse võtmise vastu midagi on ja ma juba eeldasin enne minekut seda et ma pean seal asjaajamistega tegelema võib olla rohkem kui ma sooviks aga paraku jäi sellinne mulje nagu mina oleks ainuke kellel on suu ja silmad peas. Kogu selle rassimise tulemusena olin ma võistlusteks juba üsna tühjaks imetud ning suht jõetu kuid siiski skandinaavias teine koht pole paha. Lisaks sellele avstasin et rootsis on ilmselt maailma parim fanta üldse, või noh tegelt kõik toidud ja joogid maitsesid seal tunduvalt paremini kui eestis, ma ei ole veel kindel kui palju see olenes väsimusest ning söömata olemisest aga ikkagi suutis vähemalt söök mulle jätta positiivse mulje. Muud märkmisväärset enam ei suuda meenutada, üks põjusi jällegi miks peaks asjad võimalikult kiiresti kirja panema.

Lykka Tillä

2010-02-11T03:04:00.000-08:00

Paari tunni pärast olen juba laeva peal mis loksutab mind hommikuks rootsi, kus ma kraban omale bussi, mis omakorda sõidab 7 tundi kuskile kalmaarilinna. Kõike seda selleks et ülehomme mingi 2 minutit võistlustel esineda ning siis jälle kogu see sama jama tee tagasi tulla. Lisaks ilmselt pean kajutit jagama mingi 3 ukraina immigrandiga... Ühesõnaga miljon tõmblemist mingi väikse võistluse pärast. Võistluste eel peaks justkui end välja puhkama et siis triksis traksis olla ning anda endast 168% aga kuidagi ei paista see õnnestuvat kõikide nende ettevalmistustega mis enne reisi ja reisi ajal vaja teha. Piletid bronnida, euroopa kaart telefoni panna, eesti hümn plaadile kõrvetada jne. mille tulemusena olen ilmselt võistlustel kehvemas vormis kui võistlusteks ettevalmistudes. Samas jälle see on omamoodi kadalipp kust tulevad ainult tugevamad välja ning need vussid kes enne võistlusi juba ära väsivad ei peaks sinna üldsegi ronima. Mis ainult tõestab et rootslased on kuradima kavalad, selle asemel et võistlusi pidada pealinnas sunnitakse ronima kuskile kolka külla andes sellega suure eelise kohalikule favoriidile "Olaf'ile" kes spordihalli kõrval majas elab. Aga pole probleemi, ma elan ka peaaegu kõrval majas... 579 km kaugusel kõrval majas, nii et hoia alt "Olaf"

Enter the creed

2010-01-12T09:39:00.000-08:00

Ok märkisn juba ammu ära et mul üks teema hingel mille tahaks kirja panna. Nimelt sai kunagi mängitud nö. videomängu, mis vähemalt mulle avaldas sügavat muljet, ehk siis „Asssassin’s Creed“. Mul üldiselt ei ole erilist tõmmet arvutimängude vastu, on vaid mõned üksikud lemmikud mille otsa olen kunagi juhuslikult sattunud ning mis mingil moel on mind piisavalt võlunud ning ahvatlenud, et olen viitsinud need läbi mängida. Mõni oma suurepäraselt ülesse ehitatud „story line“ ning kaasa haarava mängu maailma tõttu nagu Final Fantasy VII (ei see ei ole mingi pornokas) ning mõni lihtsalt oma nauditava meelelahutsuliku gameplay tõttu nagu osad „Need for Speed“ seeriast mängud.
„Asssassin’s Creed“'i iseenesest on kiidetud lugematute kriitikute poolt ning erinevate mänguajakirjade poolt on saanud väga kõrgeid punkte. Samas on saanud ka tugevat kriitikat mõnede mängu elementide kohta. Olulisem oli ehk mängu üsklusisus, mis pigem tundub lihstalt norimisega kui millegi muu üle pole norida. Assassasin's Creed'i puhul on tegemist visuaalselt fantastiliselt kujundatud stealth elementidega sandbox tüüpi mänguga kus mängija saab liikuda vabalt ringi 12 sajandi pühal maal, millest suure osa moodustab parkour stiilis mööda katuseid jooksmine jälitades sedasi oma assassasination target'eid.

Et ma väga ei kavatse gameplayd siin kommenteerida sellest on kirjutatud nii head ja halba kellel huvi see saab ise netist vajaliku infi mängu kohta, pigem tahan välja tuua selle mis "Assassin's Creed'i" minu jaoks huvitavaks tegi. Ei hakka valetama, mind võlus mängu visuaalne pool, kogu see atmosfäär mille abil oli ellu toodud 12 sajandi"Holy Land"'i ning nö. gameflow, mis muutis mängu sujuvaks ning põnevaks.

Olulisem sellest siiski on see mis teeb mängust väärt mängu on story. Story peab olema võrdne väärt vilmiga(filmiga) või sisuka raamatuga, story on see mis sind kaasa haarab ning sunnib keerama järgmist lehte või kannatama ära tüütud reklaami pausid, kõike seda selleks et lasta haarata kaasa end sügavamale ette manatud maailma, mis hakkab ajapikku seguneb reaalse maailmaga ühes oma mõtete ning eesmärkidega.
Esialgu paistis AC süzee olevat sellinne pinnapealne soft core sci fi, kus selles loodud mängu maailmas mingid future tehnoloogiad eksiteerivad vaid selleks et kuidagi mängu edasi viia ning anda mängijale mingi kaudne põhjus ja eesmärk mängu mängimiseks aga Assassasin's Creed'is ei ole ulme see mitte mis intrigeerib vaid pigem minevik ja ajalugu ise, mida mäng kasutab osavalt et oma story line'i järgi edasi liikuda. Just kogu see ajalooline atmosfäär ja gameplay oli see mis mind algul paelus Assassins's Creed'i mängima, kuid minu üllatuseks oli selle mängu üheks põhimotiiviks äärmiselt eluline avalik saladus, mille peale üldiselt ei mõelda või millest väga ei räägita. Samas ma ei ole kindel kui tõsiselt või palju sihilikult rõhutasid mängu loojad seda või kas nad ise mõtlesid selle tõsiselt läbi või kasutasid seda nö.kunstlikult mängu reaalsuse tõstmiseks, mis ilmselt on kõige tõenäolisem.

Lühidalt, Assassin's Creed'is koged sa mängu läbi ühe tüübi kes kogeb seda omakorda läbi ühe teise tüübi, kuna Assassin's Creed'is jaguneb mäng kahe erineva ajastu ja kahe erineva peategelase vahel, ühe tegevus toimub tänapäeval ning teise 12 sajandil. Lugu algab sellega kui tänapäeval (aastal 2012) röövitakse Desmond Miles ühe suure müstilise koropratsiooni poolt nimega Abstergo. Üsna pea selgub et Desmond on 12 sajandil elanud Assassn'ite järeltulija, kelle valduses oli üks antiikne artefakt mida Abstergo'l kole hirmsasti vaja oleks. Muidugi algul jääb selgusetuks miks neile see nii oluline ning miks peaks neid huvitama mingi sajandeid vana artefakt. Loomulikult ei tea ka Desmond ise sellest artefaktist midagi kui ka Assassinitest aga selleks kasutab Abstergo üht masinat, Animust, lugemaks Desmondi DNA'sse salvestunud kunagi elanud esivanemate geneetilist mälu elamaks läbi nende mälestusi (soft core science fiction). Ehk teisiõnu, läbi Animuse on Desmondil võimalik näha ning kogeda sündmusi mida kunagi tema esivanemad on läbi elanud. Animuse kaudu elab Desmond läbi sündmused Altaïr ibn La-Ahad'i elust 1191 aastal kolmanda ristisõja ajal pühal maal. Nimelt on Altaïr ühe Assassinite ordu üks võimekamaid jüngritest, kes saab omale ülessandeks saata teise ilma 9 templi ordu rüütlit kes on Assassinite ordu suurimad vaenalsed. Hoolikalt planeerides oma järgmist liigutust ning pidevalt infot kogudes oma vaenlaste kohta, leides nende ülesse nõrgad kohad, kustutab Altaïr ükshaaval oma vaenlased elavate kirjast. Samas liigub Altaïr oma aina lähemale müstilise artefakti, piece of eden'i saladusele ning oma viimase hingetõmbega avaldab iga assassination target talle rohkem vandenõust mis tiirleb müstilise artefakti, piece of eden'i ümber ning kus Altaïr'il on ka oma osa tema enda teadmata. Lühidalt võttes, selline üsna lihtne süzee mõnes mõttes. Paras segu ulmest, ajaloost, vandnõuteooriatest ning actionist.

Mul pole mõtet kogu stoorit ümber jutustama hakata aga nagu ma enne ütlesin võlusid mind selle mängu eluline ning reaalne pool, ning hiljem mängu tausta uurida siis selgus, et nimelt olid kõik Altaïr'i sihtmärgid nagu Majd Addin, Jubair al Hakim, Abu'l Nuquoud, Garnier de Naplouse, William of Montferrat, Sibrand ja Robert De Sable reaalsed ajaloolised isiksused kellel oli mingi osa kolmandas ristisõjas. Samamoodi eksisteeris samal ajal ka Hashshashin'ite sekt kust ka on tulnud sõna assassin. Kogu mäng kubiseb fantaasia ja reaalse ajaloo vahepealsetest elementidest, kasvõi linnad on kujundatud reaalsete vanade tekstide ja kaartide järgi. Kõik see kokku koos väga ilusa ning fantastilise graafikaga annab ühe audentsemaid mängu elamusi üldse. Isegi nõnda võrd audentse, et reaalsuse piir fantaasia ja reaalsuse vahel hägustub. Mööda Jerusalemma, Akko (Acre) või Damaskuse tänavaid joostes praku tekib hetkeks selline mõte "aga äkki oligi nii?", mis ongi selle mängu kõigu suurem effekt, hetkeks mõtled et äkki oli nii ja järgmiseks selgub et võib olla oli ja võib olla mitte aga ilmselt see mida sa tead on kõik vale, kõik on ainult illusioon. Illusioon ise ongi selle mängu üheks põhimotiiviks. Illusiooni sümboliseeriski mängus piece of eden aga kui hetkeks jätta kõrvale ulme valdkonda kuuluv piece of eden siis pole see mitte ainuke võimalik vahend tekitamaks illusioone. Kuna Assassin's Creedi's on sündmused jaotad ära kahe erineva ajastu vahel siis yhel hetkel Desmond küsib ühe oma vangistaja käest, et midagi on valesti, et need sündmused mida ta näeb ei ole need mida ta on lugenud ajaloo raamatutest, siis talle vastatakse "Kas sa usud tõesti kõike mis raamatutest kirjutatakse, ühes väidetakse et maailm loodi 7 päevaga, ...mis on ka bestseller muideks". Iseenesest elementaarne, kuna lisaks eelmainitud bestsellerile, mis on kujundanud ja kujundab paljude inimeste arusaama maailmast on omamoodi igal illusioonil oma allikas milleks valdavalt on kuni info ajastuni olnud raamatud. Raamatud on need mis jagavad meile illusioone teadmiste ja tarkuse pähe. Illusioonide kaudu moonutatakse ning suunatakse meie teadmisi ning arusaamu maailmast.

Mitte et selle stoori point oleks kõiki teadmisi ja raamatuid maha teha ja mitte et ajaloolased reaalselt ei üritaks filtreerida seda subjektiivsust välja ridade vahelt, kuid paraku filtreeritava info hulk on üsna piiratud ning oleneb ka millist filtrit kasutada ja kõige tipuks, meil ei ole kuidagi seda kõike võimalik kontrollida kui täpne ajulugu on. Assassin's Creed suunabki mängija selle üle mõtlema, et ilmselt paljusi ajaloolis fakte on ajaloo jooksul valesti tõlgendatud ning seeläbi loodud aluspind müütidele ja legendidele, kus võib leiduda tõde rohkem kui algul aimata võib ning samas meie teadmised ajaloost võivad olla läbi põimutud olla illusioonidest.

Samas ajaloolased on tänuväärt tegelased kes sõeluvad usutavat ning realistlikku infot sõelast läbi et jõuda sündmuste reaalsete käikude ning põhjuste juurde. Aga mis seal sõelast ikka enam sõeluda, kätte saadav info millega ajaloolased töötavad on juba vähemalt kolmekordsest sõelast läbi käinud. Mõned sellised sõelad: allika ülesse tähendamise terviklikus, allikate kirjutaja objektiivsus ning allikate terviklik säilimine. Esimene nendest sõeladest puudutab sündmusi mis on toimunud kulissede taga kuna ajaloolisi fakte kirja pannes peaks olema kindel, et ikka kõik faktid on kirja pandud kuna mõne fakti märkamata jätmine võib tulemust oluliselt muuta. Assassin's Creed'i sündmused keerlevatki meile teatavate ning teadmata faktide ümber. Mängus eksisteerivad reaalsed ajaloolised tegelased ja sündmused ning nende vahepealne tühimik on täidetud fiktiivse poolega, mis antud juhul on ühe mehe püüdlused vabastada püha maa rõhujatest ning päästa oma ordu. Samas milline mees ei üritaks seda sama teha sams olukorras aga samas kui paljudest nendest me võime lugeda ajaloo raamatutest, kuid enamgi veel, lugeda tõde. Näiteks kasvõi Läti Hendriku Kroonikad mis on esimene ajalooline ürik Eestlaste kohta ning mis kirjeldab Ümera lahingut aga kui palju seal on rääkimata mis veel toimusid või individuaalidest kes kardinate taga nööri tõmbasid või kelle märkamatta jäänud teod on ajalugu muutnud. Samas heroniseeritakse ja ülistatakse ajaloolisi fakte mille faktiline väärtus on nulli lähedane, kuid mis kuskilt otsast kõditavd inimmasside meeli andes neile võimaluse uskuda seda mida tahetakse uskuda, see aga on illusiooni lemmik pesapaik. Üheks vähestest selleks on juba eelpool mainitud bestseller ning kasvõi kadunud Atlantis ning selle lõputud otsingud. Atalantise kohta pärinevad meie teadmised kreeka filosoofi Plato kahest dialoogist Timaeus ja Critias. Filosoofi fantaasia kadunud müstilisest saarest mis eksisteeris 9000 aastat enne kui Plato oma dialoogid kirja pani, ma parem ei hakka isegi sellega peale kui mitu asja siin lauses valesti on aga kas see takistab inimesi raiskamast raha ja ressurse selle otsimisele ning iga mõne aja tagant kuulutamast, et on leitud kadunud Atlantis, mis osutub pärast lähemalt uurimist mingiks suvaliseks kiviks mis juhtumisi meenutab telliskkivi. Raske on leida ilmselt inimest kes poleks Atlantisest kuulnud ning ilmselt ei tule ka puudust nendest kes võtavad Atlantise olemasolu tõepähe. Sellist illusiooni massides aitab levitada harimatus ning arhailised veendumused, või kombed mis kunagi on ebaselgete sündmuste tagajärjel omaks võetud.

Samas kõike ebamäärast illusiooni ei saa ka täpse dokumentatsiooni puudumise tõttu ajaloo kaela ajada vaid illusioonid on pidevalt progresseeruvad ning eksponentsiaalselt kasvavad. Tuleb ju tuttav ette, et teadmised on nagu õhupall ning õhk seal sees teadmatus, mida suuremaks kasvab õhupall seda suuremaks kasvab õhu hulk õhupalli sees, mis sümboliseerib meie teadmatust ning vastamata küsimusi. Sellinne õhupalli paradoks ©™ illustreerib visuaalselt üsna tabavalt inimeste suhet objektiivse maailmaga. Kuid mis saaks siis kui selguks et õhupalli ei olegi, vaid see on meie enda välja mõeldis, mis on kokku lapitud inimeste subjektiivsetest tõlgendustest, järele jääks õhupall ilma pallita. Justnimelt selline tühja õhu puhumine miks illusioonid jätkuvalt levivad ning kasvavad meie seas kuna selle juurpõhjused ei ole siiamaani kadunud vaid jätkuvad samamoodi nagu ennemuiste, ainuke vahe on selles et info hulk ja selle levimise kiirus on kasvanud eksponentsiaalselt. Seda mida teeb jääkaru põhjapoolusel võib pingviin lugeda 5 minuti pärast lõunapoolusel ja seda kõike mitmest alllikast kus igalühel on eksklusiivset infot pingviini tegemiste kohta, moodustades sedasi infovahetuse võrgustiku millel ei ole kindlaid sõlmpunkte ega filtreid. Paraku jäävad sedasi kehtima samasugused eeldused aluspõhjaks legendide, vale arusaamade ning illusioonide tekkeks ka meie hüper modernsel tänapäeval samamoodi nagu see läbi ajaloo kogu aeg on olnud. Kogu meie olevik dokumenteeritakse ajalooks läbi meedia ja info kanalite mida me tänapäeval edastame üksteistele aga nagu me teame siis massimeedia kajastab ainult seda mis müüb ning räägitakse ainult sellest millest teatakse lisades sinna juurde veel oma subjektiivse tunnetuse või tõlgenduse olukorrast, mis võib olla ka täiesti tahtmatu. Tahtamatu subjektiivsus võib esineda eelkõige teaduslikes artiklites, kus eksperimendi tulemusena selgunud fakt, tõde või avastus võib olla mõjutatud eksperimendi eeldustest ning lähteolukorrast, mida on mõjutanud näiteks finantseering, soovitud eesmärk, kasutatud võtted ja vahendid, isiklikud kogemused ja teadmised ning saavutatavast väärtusest. Iseenesest see ei ole mingi saladus et teadus, science kui selline ei ole absoluutne vaid on suhteline seetõttu, et käideldava info hulk on meeletu ning ei ole võimalik kõiki aspekte alati tuvastada. Sedasi laieneb illusiooni mõiste märgatavalt, mitte ei pea arvestama ainult kollase ja eksitava meedia ning ajaloo dokumenteerimise ja tõlgendamise suhtega vaid ka reealset maailma kirjeldava ning sündmusi põhjendava teadusega mida kohati koheldakse kui absoluutset tõde. Kahjuks seda ei saa seda samastada reaalsusega kuna inimese enda isilike kogemuste põhjal kogutud teadmiste hulk on väga piiratud ning erinevad info allikad olgu nad siis ajaloolised, teaduslikud, informatiivsed või päevakajalised on suhtelised. Samas ega absoluutset tõde ei olegi olemas, on vaid illusioon, Assassin's Creed'is on selleks piece of eden mille abil on võimalik mõjutada inimesi just selle läbi mida nad näevad kujutavad või arvavad. Meie reaalses maailmas olid vanasti selleks raamatud, tänapäeval aga kogu massimeedia infrastruktuur. Samas see ei muuda informatsiooni vähem olulisemaks. Pigem vastupidi informatsiooni tuleb hinnata ja võimalusel koguda ja mõista seda ning rakendada ja seda kõike läbi raamatute, mis laiendavad silmaringi, massimeedia mis kajastavad igapäevaseid sündmusi ning läbi teaduslike artiklite mis arendavd meie mõistmist ja arusaama meid ümbritsevast maailmast. Infot ja teadmisi tuleks iga hinna eest koguda kuid seda tuleks alati kontrollida ning leida kinnitust ka muudest sõltumatutest allikatest sest ainult sedasi on võimalik ära tunda pidevalt varitsev illusioon. Iseenesest teadmine et valdav osa infost on subjektiivne ning meid ümbritseb illusioon maailmast, mida on vorbitud vastvalt sellele missugust infot meile on ette söödetud, kuid mida me ise ei taju, ei muuda midagi vähem reaalsemaks või olulisemaks, kuna kui kana näeb iga öö unes et ta on tiiger, siis poole oma elust veedab ta tiigrinahas või kui tiiger näeb iga öö unes et ta on kana sisi veedab ta poole oma elust kanana. Illusioonist ei ole pääsu, ta ümbritseb meid kõikjal ning paratamatult on ta ta maailma tajumise üks osa, tuleb vaid teha vahet kunas sa und näed.
Selleks jättiski Assassin's Creed mulle sügava mulje, kuna ta andis võimaluse elada ajalugu ise läbi ning jõuda ajalooliste sündmuste reaalsete põhjuste ja käikude juurde, mis väga hästi illustreerisid subjektiivset maailma kus me elame ning mida juhivad illusioonid. Illusioonid aga on universaalsed, et igakord ei pea nende põhjuseks olema ainult ulme valdkonda kuuluvad müstilised artefaktid vaid samamoodi moonutab reaalsust meie igapäevases elus meile kätte saadav informatsioon, millest inimesed paraku ei tea midagi või ei taha tunnistada seda.
Sellest ka Assassin's Creed'i tagline:

NOTHING IS TRUE EVERYTHING IS PERMITTED

Daylight

2009-12-16T11:53:00.000-08:00

Üle pika aja nägin päevavalgust. Ere kirgas valgus, mis pimestas silmi ja tõi sära südamesse. Sellisel talvisel pimedal ajal tuleks hinnata seda vähestki valgust mis korraks horisondi tagant piilub.

Enter the ......

2009-12-01T11:32:00.000-08:00

Järgmises sissekandes
siin

Start

2009-12-01T09:22:00.001-08:00

Uh oh vot nii otsustasin ka nüüd lõpuks blogimist harrastada, mitte selleks et olla popp ja vinge vaid pigem lihtsalt oleks see viisiks oma mõtteid väljendada, need korralikult sõnastada ja kirja panna, sest paha tihti on pea alati mingit ebamäärast paska täis, mis käib peast päeva jooksul läbi korra ning siis kuskile jäädavalt unustuse hõlma vajub. Alates sellest kuidas lahendada maailma nälja häda lõpetades avastusega et sokke tagurpidi jalas kandes ei ole mingit erinevust sellest kui kannad neid õigetpidi kui keegi just seda ei satu nägema. Hetkel vähemalt tundub et blogi oleks üks võimalus seda salvestada ning mõtestada ning internetiga/maailmaga jagada.
Tegelikult ilmselt väga ei oleks viitsinud blogi ilmselt kunagi vabatahtlikult kirjutama hakata, kuid kuna ülikoolis oli ühe aine raames tarvis luua blogi aadress, kus siis pidi kommenteerima oma iseseisvalt loetud kohustuslikku kirjandust. Iseenesest sellega ma väga kaugele ei jõudnud, ainult 2 postitust mingi 10nest jõudsin loengute tarvis siia ennem postitata kui välja arvata esimese „wuhuu see on minu blogi“ postitust. Hetkel viskasin need drafti kuna ei leian et need kirjatükid ei ole väärt avalikustamist, alustades kirjavigadest (mida ma edaspidi kavatsen täie mõnuga edasi nautida) ning lõpetades sisuga.

Wuhuuu

2009-05-20T00:09:00.000-07:00

Yapiii minu esimene blogipostitus :D