Suund oli edasi lõuna poole. Jõudime linna kus ei olnud hosteleid mida saaks onine bookida. Peale telefonikõnet kellegi indialasega saime toa kuskil veidras hostelis. Sinna jõudes uurisime pingviinide kohta ja selgus ett tunnike edasi sõites on parem võimalus. Juhtumisi oli ka seal üks hostel mille sai online bookitud. Tundus veider aga mitte veidram kui see kuhu olime jõudnud. Saatsime needkuradile ja jätkasime teed.
Polnud õrna aimugi mis meid ees ootas aga nagu selgus oli see kindlasti üks ägedamaid hostelid kus olla saaks. Õhk oli nii hipine seal et peaks dünamiidi õhkima et kapitallismil oleks ruumi hingata.
Tegu oli hostel/kunstigalleriiga. Kõik seina olid mingit sorti kunsti täis, mitte sellist et vaata kolmnurrka ja mõtle elu üle aga noh väga hipine. Kogu atmosfäär oli rohkem nagu oleks kellegi külas kui hostelis.
Meie plaan oli leida aga üles pingviinid. Kohalik sadama kant pidi olema see kus nad aeg ajalt randuvad. Ootasime, vaatasime seal natuke, ei miskit. Otsustasime minna veidi austusest kaugemal olevasse pingu vaatlus kohta. See osutus aga kõrgeks kalju nukiks mis merre viis. Omaette äge tunne oli pimedas kõndida kitsa 30 cm kalju ääre peal kui mõlemal pool möllas tormine meri.
Pingusid polnud pimedas isegi lootust näha seega järgmise asja juurde.
Hosteli saabudes selgus et samal õhtul oli ka potluck evening. Mis tähendas et iga kõlaline kokkas midagi kokku mida siis ühisel õhtusöögina kõik tarbisid. Ega me olnud kehvemad, kõvade Eesti meestena ette hoiatamise ajaga saime valmis kartuli pudru valmis, ett mitte väga jobu välja paista, mitte et sel vahet oleks olnud. Nii hipine oli seal. Ühesõnaga meie kesise kartulipudruga olime nö. lunastanud pileti üsnagi uhkele ja rikkalikule õhtusöögile. Ei mäleta mis seal kõik oli aga kõht oli täis, õlut oli ja hipi tüdrukud igal pool.
Comments
Post a Comment