Olafist siis..

Tegelikult nüüd ma saan aru miks maailmas on mustmiljon blogi millest ainult murdosa moodustavad blogid mida regulaarselt uuendatakse... või noh tegelikult ei saa ka, viimasest postitusest on juba päris hulga aega möödas ning ma ei saa nüüd väita et mul ei oleks olnud vaba aega..lihtsalt ei ole olnud sellist vaba aega mida kulutada blogi kirjutamisele kuna ma ei tunne ennast niivõrd edevana et peaks tingimata pidevalt oma tegemisi arhiveerima aga sellest hoolimatta, jätkan sealt kus pooleli jäin. Nimelt see Olaf ja võistlused Olafiga.. nagu ma juba ette ennustasin oli see tripp just trippimise mõttes päris mõtetu, iseenesest kajutis olla mingi kolme ehitajaga oli täiesti mõistuse piires ning midagi vastuhakkavat selles ei olnud kui just ehk mugavuse koha pealt. Aga ülejäänud tripp kujunes just selliseks nagu ma olin suuremalt jaolt ennustanud, seitsme tunnine bussisõit, magamata ööd laevas (jää kriipis vastu laeva nagu sõidaks kruusateel ning rappus ka samamoodi) ning võistlused ei old ka just kõige paremini korraldatud. Kõige enma stressi tekitav asjaoluks osutus see et õlejäänud kogu meie seltskond kellega võistlustele läksime oli tekkinud mingi kindel arusaam nagu mina oleks selle ürituse korraldanud. Pidevalt lükati vastutus minu kaela, ja kui midagi ei läinud päris nii nagu minema pidi siis olin alati mina süüdi. Mitte et mul vastutuse võtmise vastu midagi on ja ma juba eeldasin enne minekut seda et ma pean seal asjaajamistega tegelema võib olla rohkem kui ma sooviks aga paraku jäi sellinne mulje nagu mina oleks ainuke kellel on suu ja silmad peas. Kogu selle rassimise tulemusena olin ma võistlusteks juba üsna tühjaks imetud ning suht jõetu kuid siiski skandinaavias teine koht pole paha. Lisaks sellele avstasin et rootsis on ilmselt maailma parim fanta üldse, või noh tegelt kõik toidud ja joogid maitsesid seal tunduvalt paremini kui eestis, ma ei ole veel kindel kui palju see olenes väsimusest ning söömata olemisest aga ikkagi suutis vähemalt söök mulle jätta positiivse mulje. Muud märkmisväärset enam ei suuda meenutada, üks põjusi jällegi miks peaks asjad võimalikult kiiresti kirja panema.