Nonii. Blogi pidamine ei ole toimunud just plaanitult. Pole just teab kui suur üllatus. Life just happens ning blogi on suht viimane asi mis meelde tuleb. Pole ka jõudnud kokkuvõtet teha oma tegevustest nagu eelmise blogi kirjutamise ajal mõtlesin teha. Leidsin et pigem panen viimased tegevused/mõtted kirja, kasvatan distsipliini esialgu blogi regulaarse updatemisega, leian struktuuri kuidas blogi üles ehitada ning kui lisa aega ja selgemaid mõtteid tekib siis kriban kuskile vahele a la "flashback friday" vms. stiilis sündmusi varasematest aegadest.
Ledai 0412
Tahtsin kirjutada saldejums aga google ütleb et leedu keeles on ledai jäätis. Et siis fukit, jääb ledai. Ennevanasti oli mul need kõik segamini ajada aga edaspidi vast nii ei juhtu. Viimase paari kuu jooksul on käidud nii Lätis (memo to me: blogi sissekanne selle kohta teha) kui Leedus.
Viimati sai mõne semuga käidud Leedu pealinnas Vilniuses 3 päeva. Kohale jõudmiseks kasutasime uue eurobussi liini teenuseid ning transport Vilniusesse ja tagasi oli soodsam kui nädalaks toidu koju ostmine seega tundus loogiline võimalust kasutada. Enne reisi algust valdasid mind erinevad erinevad tunded. Ettevõtmise organiseerija tegevuskava nägi välja sellinne. 1 - hommiku kell 6 bussi peale 2- teeme joogid lahti 3 - tuleme pühapäeval tagasi. Ei tundunud just väga kultuurile suunatud ettevõtmine olevat. Aga ok see selleks. Alustasime trippi reede hommiku kell 6. Tiksusime bussiga 9 tundi Vilniusesse. Kuigi olin võtnud oma tableti kaasa et aega surnuks lüüa filme või sarju vahtides kulges bussisõit endalegi üllatuslikult mõnusalt. Heade sõprade ja mõnusa seltskonna tõttu ei tekkinud peaaegu üldse hetke kus oleks igav olnud, vaatsin ära expendables 2 tabletist ära ainult seepärast et ei tekiks tunnet et oleks selle ilma asjata kaasa võtnud. Leetu jõudes suundusime otse hostelisse minu flashitud paksu akuga S3 gepsu abil (mis oli terve tripi jooksul abivahendiks suuna leidmisel). Hostel üllatas väga positiivselt, sisse astudes põles kamin administraatori ruumis ning tunne oli rohkem nagu oleks astunud metsamajakesse kui et hostelisse.
Asjad ära visatud, võtsime suuna vanalinna poole. Esialgu oli soov midagi süüa enne kui linnapeale jaurama läheme. Hosteli admin andis mingit sorti juhendid kohtade kohta kus võiks keha kosutada, kuid lõpuks tema juhendite järgi ei leidnud midagi üles. Esimene peatus oli veidike hipsteri hõnguses hotdogi söögikas.
Kõhud täis, tuju hea alustasime vanalinna peal tiirutamisega. tahtsime leida mõnusa koha kus maha istuda ja jooki tarbida aga kes teab siis võõras linnas koha leidmine kuhu maha istuda võib olla keeruline, kuna ükski koht ei seostu absoluutselt mitte millegiga ning ei tea ka mida otsid. Seega asi võib lõppeda sellega et tiirutad samadest kohtadest aina uuesti ja uuesti mööda ning ei ole ka paremat ideed mida peale hakata. Kõrvele põikena astusime läbi raehoonest (vist?) kus valmistati ette jõululaata järgmiseks päevaks, kus siis kohtasime ka eestlasi kes selleks seal ettevalmistusid. Esimese õhtu lõpuks maandusime väga hubases ja mõnusas keldrikorruse vegan kõrtsis, mis ma juhuslikult avastasin kui peatänavalt kõrvale põikasin arvates et tegu on mingi turuhoonega.
Järgmine päev algas kuskil 12 -ne paiku, tähendab siis asusime liikvele. Minu jaoks oli muidugi pettumus et väärtusliku aega võõras linnas magatakse hommikul maha ning kulutatakse kohvi joomisele, kui võiks linnapeal seigelda. Samal ajal kui teised kohvitasid kasutasin võimalust tabletist otsida vaatamisväärsusi mida saaks Vilniuses külastada. Mitte et ma nii väga hooliks kirikute vaatamisest või muuseumite külastamisest, kuid leian et kui minna kuskile võõrasse kohta siis on elementaarne see et inimesel on huvi kohaliku kultuuri, ajaloo, inimeste ja tegevuste vastu. Mainstream turisti sihtpunktid võivad tunduda kohati labased konveierid aga paraku need sihtpunktideks valitud põhjusega. Need on kohad mis iseloomustavad ja sümboliseerivad seda kohta. Paraku selgus et mu reisikaaslased ei arvanud sama ning jagasid omavahel sellist veendumust et parimad asjad juhtuvad planeerimata ning et mainstream turistikaid tuleks vältida ning käituda ja käia kohtades samamoodi nagu kohalik. Iseenesest olen nende põhimõtetega nõus kuid 9-l juhul 10nest planeerimatus ei lõppe parima võimaliku tulemusega ning olles turist oled sa turist üdini välja kui sul ei ole kohalikku kes sind viiks kuskile kus turiste ei ole. Kõik see lõppes see täpselt nii nagu ma päeval kartsin. Kuskil kella 5-ks õhtul olime vanalinnale tiiru teinud peale u. 5 korda (phmts. enamus olid samad kohad mis esimesel õhtul läbi käisime) ning tekkis uus termin sihtpunktide asemele.. sittpunktid. Meeleolu püsis üldises plaanis siiski positiivne ning erilisi kulminatsioone teisel õhtul ei toimunud. Veetsime enamasti kuskil baarides istudes ja õlut juues. Phmts. 9 tundi bussiga sõita et baaris istuda -__- Päeva ainuke tipphetk oli kui käisime vana linnuse müüridel lõuna paiku. Teine päev ei olnud halb ega hea kokkuvõttes, lihtsalt kui oleks olnud võimalus kodus diivanil passida siis oleks passinud kodus diivanil. Kogu kulminatsiooni langemise tingis lõpuks see et kellelgi ei olnud mingit plaani ega soovi ning ei nõustutud minu ettepanekutega. Isiklikult mulle oleks olnud täiesti savi mis oleksime teinud, peaasi et see oleks olnud eelnevalt läbi räägitud ja kokku lepitud (tegevuskava).
Kolmanda päeva hommikul kui praktiliselt kõigi 4 eelneva öö peale olin kokku maganud u. 8 tundi (mingid insomnia hood mis vahest välja löövad) oli küll koblakas kui kõik perseli norskasid. reaalselt käis mõte läbi et lähen kella 10-nese lux expressi peale (meie buss tagasi väljus kell 3), ei olnud üldse tunnet et viitsiks kuidagi uimerdada mõttetult ühte päeva veel. Nati peale 8-sat viskasin asjad kokku ütlesin "Adios mutha fukas, bussi peale näeme". Leidsin et kui juba Vilniuses olen siis ei ole mõtet viriseda ja pohhui see et väsinud olen.Tuleb võimalust ära kasutada ja näha linna nii palju kui võimalik. Võtsin suunaks vanalinna kõrval oleva ristimäe. teepeal sinna astusin läbi kohvikust kus üks müüja oli just valmis saanud karamelli croisantid. Viskasin saiakesed tasku, kohvi näppu ning mäest üles ronima. Ei tea millest, väsimusest, magamatusest või millest aga sinna otsa ronides oli tunne et saan infarkti. Aga vaade seal üleval oli seda väärt. Selgus et seal mäe kõrval teiselpool oli staadion kuhu siis maha istusin ja oma karamelli croissanti ära sõin. Sellel hetkel oli see reaalselt maailma parim asi, karamell oli soe, sai pehme ja siis see kõik sulas suus ära.
Sealt edasi kõmpisin teletorni. Kuna palju aega ei olnud alles, pidin suuna võtma tagasi. Kuid selle asemel et otse minna tagasi vanalinna ja sealt bussijaama otsustasin sõita trolliga, mis läks paraja ringiga läbi Vilniuse bussijaama. Bussijaamas oli natuke aega veel parajaks teha mul. Täpselt nii palju et bussipeale süüa kaasa osta ja enne seda mac-is kõht täis süüa. Reisi lõpuks jäingi ma just kõige rohkem rahule kolmanda päevaga, kuna oli tunne et selle päeva jooksul sai tehtud ja nähtud rohkem kui eelmise kahe päeva jooksul kokku. Paradoksaalselt oli see suures osas planeerimatult ning nägin kohtasid kus on ainult kohalikud. Sest vanalinnas 3 päeva õlut juua baarides pole üldse see ju mida turistid teevad...
Järgmine päev algas kuskil 12 -ne paiku, tähendab siis asusime liikvele. Minu jaoks oli muidugi pettumus et väärtusliku aega võõras linnas magatakse hommikul maha ning kulutatakse kohvi joomisele, kui võiks linnapeal seigelda. Samal ajal kui teised kohvitasid kasutasin võimalust tabletist otsida vaatamisväärsusi mida saaks Vilniuses külastada. Mitte et ma nii väga hooliks kirikute vaatamisest või muuseumite külastamisest, kuid leian et kui minna kuskile võõrasse kohta siis on elementaarne see et inimesel on huvi kohaliku kultuuri, ajaloo, inimeste ja tegevuste vastu. Mainstream turisti sihtpunktid võivad tunduda kohati labased konveierid aga paraku need sihtpunktideks valitud põhjusega. Need on kohad mis iseloomustavad ja sümboliseerivad seda kohta. Paraku selgus et mu reisikaaslased ei arvanud sama ning jagasid omavahel sellist veendumust et parimad asjad juhtuvad planeerimata ning et mainstream turistikaid tuleks vältida ning käituda ja käia kohtades samamoodi nagu kohalik. Iseenesest olen nende põhimõtetega nõus kuid 9-l juhul 10nest planeerimatus ei lõppe parima võimaliku tulemusega ning olles turist oled sa turist üdini välja kui sul ei ole kohalikku kes sind viiks kuskile kus turiste ei ole. Kõik see lõppes see täpselt nii nagu ma päeval kartsin. Kuskil kella 5-ks õhtul olime vanalinnale tiiru teinud peale u. 5 korda (phmts. enamus olid samad kohad mis esimesel õhtul läbi käisime) ning tekkis uus termin sihtpunktide asemele.. sittpunktid. Meeleolu püsis üldises plaanis siiski positiivne ning erilisi kulminatsioone teisel õhtul ei toimunud. Veetsime enamasti kuskil baarides istudes ja õlut juues. Phmts. 9 tundi bussiga sõita et baaris istuda -__- Päeva ainuke tipphetk oli kui käisime vana linnuse müüridel lõuna paiku. Teine päev ei olnud halb ega hea kokkuvõttes, lihtsalt kui oleks olnud võimalus kodus diivanil passida siis oleks passinud kodus diivanil. Kogu kulminatsiooni langemise tingis lõpuks see et kellelgi ei olnud mingit plaani ega soovi ning ei nõustutud minu ettepanekutega. Isiklikult mulle oleks olnud täiesti savi mis oleksime teinud, peaasi et see oleks olnud eelnevalt läbi räägitud ja kokku lepitud (tegevuskava).
Kolmanda päeva hommikul kui praktiliselt kõigi 4 eelneva öö peale olin kokku maganud u. 8 tundi (mingid insomnia hood mis vahest välja löövad) oli küll koblakas kui kõik perseli norskasid. reaalselt käis mõte läbi et lähen kella 10-nese lux expressi peale (meie buss tagasi väljus kell 3), ei olnud üldse tunnet et viitsiks kuidagi uimerdada mõttetult ühte päeva veel. Nati peale 8-sat viskasin asjad kokku ütlesin "Adios mutha fukas, bussi peale näeme". Leidsin et kui juba Vilniuses olen siis ei ole mõtet viriseda ja pohhui see et väsinud olen.Tuleb võimalust ära kasutada ja näha linna nii palju kui võimalik. Võtsin suunaks vanalinna kõrval oleva ristimäe. teepeal sinna astusin läbi kohvikust kus üks müüja oli just valmis saanud karamelli croisantid. Viskasin saiakesed tasku, kohvi näppu ning mäest üles ronima. Ei tea millest, väsimusest, magamatusest või millest aga sinna otsa ronides oli tunne et saan infarkti. Aga vaade seal üleval oli seda väärt. Selgus et seal mäe kõrval teiselpool oli staadion kuhu siis maha istusin ja oma karamelli croissanti ära sõin. Sellel hetkel oli see reaalselt maailma parim asi, karamell oli soe, sai pehme ja siis see kõik sulas suus ära.
Võtsin suuna lähimate kõrgemate majade komplekti suunas nö. "city"
Sealt edasi kõmpisin teletorni. Kuna palju aega ei olnud alles, pidin suuna võtma tagasi. Kuid selle asemel et otse minna tagasi vanalinna ja sealt bussijaama otsustasin sõita trolliga, mis läks paraja ringiga läbi Vilniuse bussijaama. Bussijaamas oli natuke aega veel parajaks teha mul. Täpselt nii palju et bussipeale süüa kaasa osta ja enne seda mac-is kõht täis süüa. Reisi lõpuks jäingi ma just kõige rohkem rahule kolmanda päevaga, kuna oli tunne et selle päeva jooksul sai tehtud ja nähtud rohkem kui eelmise kahe päeva jooksul kokku. Paradoksaalselt oli see suures osas planeerimatult ning nägin kohtasid kus on ainult kohalikud. Sest vanalinnas 3 päeva õlut juua baarides pole üldse see ju mida turistid teevad...
Comments
Post a Comment