Hetkel siis ole olukorras kus on jäänud ainult loetud nädalad mu elu kõige kreisima/suurima ning ilmselt kõige kauem oodatud sündmuseni. Ei oskagi midagi öelda, emotsioone pole selliseid mida oskaks siin kirjeldada. Üldjuhul on 98% ajast tunne nagu ei oleks midagi juhtumas. Reisi ärevust on sees sama palju kui bussiga Tartu sõitmisel. 1% ajast lööb hetkeks hinge kinni kui ma hakkan selle sammu tagajärgedele mõtlema, mis tähendab seda et kõik see hea mis hetkel mul on jääb seljataha ning seda ei saa ma samal kujul mitte kunagi tagasi ning ülejäänud 1% valdab meeletu rahuolu ja õnnetunne kõige selle osas mis toimuma hakkab. Üritan hetkel vältida seda 2% emotsiooni esile lubamist, mitte väga reisile mõeldes sest ega kumbki variant ei valmista mind reaalselt ette selleks mis toimuma hakkab. Seega siis vaikselt tik tak kalendrisse vaadates saadan oma aega mööda.
Comments
Post a Comment