Feil

Nii vahepeal siis kategooriate kaupa

Tegevused

Kohaliku kunstimuuseumi külastasin. Hoone ise oli vinge arhitektuuriline kunstitükk (kuigi KUMU on ägedam). Sissepääs oli tasuta ning väljas olid näitused maooridest ja uus meremaa ajaloost, mingid suvakad uus meremaal tehtud pildid 50ndatel. mis olid küll coolid aga mitte niivõrd coolid et terve korrus sellele pühendada ning traditsioonilist european arts from 17-19 century. Ei saaks öelda et erilisi emotsioone oleks tekitanud muuseumi külastus. Mitte et peene kunst mu talupojaliku kunstimeelt ei oleks kaasanud kuid suhteliselt väikses galeriis nagu see oli, oleks kõikide näituste vaatamiseks piisanud u. 15 minutist ning poole ajast mis veetsin seal kulus mul rohkem aega skype kontole telefoniga krediidi lisamise peale et hiljem emale helistada. 

Teine trenn Capoira Angola grupiga. Trennis seekord oli koos minuuga kokku 4 inimesest ja kuna see on oluliselt tehnilisem regional stiilist siis trenni lopuks olin üsna käsn omadega. Angola Capoeira on oma liigutustelt aeglasem kui regional kus selle asemel et tehnikad järjest voolaksid hooga need hoopis muutuva need poole käigu pealt, suurem rõhk on nende praktilisel poolel (mitte enesekaitse või street fight seisu kohalt vaid Capoeira mängu mõttes). Kõik semi akrobaatilised asjad nagu hundirattad toimuvad aeglaselt ning muudavad liikumise suunda poole pealt, mis tähendab et nende sooritamiseks läheb oluliselt rohkem keha kontrolli vaja kui ma sellega harjunud olen.

Sündmused 

Eelneval nädalal sai kokku leitud kohaliku kalevi pojaga, et asun tema juurde värvitöid tegema. Kuna ta pakkus ka enda juures suht soodsalt ka elamist, sedasi lihtsam tööle minna hommikuti, siis oleks pidanud nädala alguses tema juurde elama kolima. Tundus igati mõistlik ja aus diil. Aga... 

hakkas peale mingi kummaline hala, et kuna mul puudub töökogemus siis ta ikka ei tea kuidas teha seda jne. et tema tööaeg läheb raisku jne. Üsnagi vastupidine sellele mis algselt oli ta FB grupis kuulutanud et 25-35 daala tunnis vastavat kogemusele ning enne kui siia saabusin ja ka kohale jõudsin siis pidevalt FB-s küsis et millal saan tööle asuda jne. jättes justkui mulje et tall kedagi hädasti vaja. Kui me esimesel kohtumisel oli jutt jäänud 20 daala peale tunnis siis seekord oli juba rohkem ebalev. Leidisin et pole mõtet manguma ka hakata ning pikendasin oma hostelis olemise aega. Peale mida ta saatis sms-i et teeme õpipoisi palgaga 15 daala tunnis (mustalt), mis on siin miinimum palk nagunii ning sel hetkel ei näinud põhjust sellest keelduda. Enne tööpäeva sai veel ühes pargis kaks õlut koos libistatud ning meiega liitus keegi poksijast horvaatlane ning diil oleks justkui bro.

Tööpäev saabus lõpuks. Peale tiirutamist linnapeal ja vajalike vahendite ostmist ning mingi loengu kuulamist et kui mul on common sense siis läheb käik hästi. see mis aga tema jaoks oli common sense jäi segaseks. Pigem tahtis ta öelda et asju tuleb teha nii nagu ta tahab siis on ok. 

Objektil, milleks oli kellegi rugbi mängija ostetud eramaja kus vaja kogu sisepind üle värvida. Sain enda ülessandeks lihvimise töö, näitas mulle 2 minutit ette, ütles et kõik pinnad ülle käia hoolikalt, alustaks ustest ning pärast teeks seinad üle. Asusin tööle ning ta ise lahkus, pidi tulema tagasi poole tunni pärast.

8 tundi hiljem kui ma just viimase uksega tegelesin saabus ta tagasi. Vaatas uksed üle ning kukkus õiendama, et terve maja peaks valmis juba olema, uksed ei ole hästi tehtud, et kogu see aeg ei ole ma tööd teinud ning ta ei näe et ma näitaks välja et ma tahan seda teha. See teda vaga ei huvitanud, et ta ette teadis et kogemus mul puudub ning mitte mingi imega ei tee ma seda sama kiiresti kui need kes seda tööd 10 a. teinud. Rääkimata selllest et ma 8 tundi olin omapäi tegevusega mida tegin esimest korda ning millise kvaliteediga pidin seda tegema pidin ise lambi tolmu pealt välja võluma. 

Kumb onn loll, see kes ei oska lihvida või see kes ei taha lihvimist õpetada ja ootab ei tea mida, ei hakanud maa temaga arutama pikalt. Pidin seal veel tunnikese ootama enne kui bussiga lahkusin kuna seljakott oli teise autosse jäänud, mis oli alles teel sinna. Kui seljakott käes tulin tulema ja jõudsin järeldusele, et kui miski asja suhtes on vale tunne siis tuleb seda tunnet usaldada. Kuna lõppude lõpuks oli tegemist tavalise soome ehitajaga kes oli palmide alla sattunud. Kummalisel kombel ei olnud tuju kuidagi halb vaid pigem vastupidi, olin rahul et sain kogemuse võrra targemaks ning et tegu on lihtsalt ühe osaga seiklusest millest hiljem lugusid rääkida. 

Järgmisell päeval saatsin oma CV AWF töövahendus ettevõttele ning järgmiseks teisipäevaks lähen kuskile ehitusele tööle juba.


Atmosfäär
Elu hostelis on muutunud üsna rutiinseks siin kahe nädalaga. Ärkad, üles, saadad CV-id või loed uudiseid ja mõtled järgmisi plaane välja miss teha oa suure seiklusega, hiljem käid poes, mõtled samal ajal peas välja odavaid lihtsaid asju mida teha, ostad süüa, teed süüa, lähed parki, teed kung fu'd, hostelisse tagasi, lähed pessu, viskad oma 50 senti automaati mis lubab sul dushi all 6 minutit sooja vett kasutada, lööd rusikaga automaati et kopikas ikka põhjani kukuks ja sooja vett annaks. Õhtu hängid nö. elutoas. Kus kõigil on oma tegevus nokitseda kuid samas liigutakse siin ühes rütmis. Siin veel sakslane ja kaks inglast kes olnud edukate ameti postide peal nagu engineering project manager, tulnud siia ja elavad hingelt vaba elu. Mõni tahab uus meremaale pikemaks ajaks jääda ja karjääri teha ning mõni lihstalt kulgeb siit läbi.
Ühel õhtul jutustas ükks french guy oma tööpäevast. Kuidas ta kuskil auto esinduses peseb aknaid, istub tühja ning tema ülemus on kiilakas vuntsidega inglane kes näeb välja nagu pornostaar, räägib itaalia aksendiga (piiipadipaapadi) ning kelle hüüdnimeks on Robo. Napilt jäi puudu et naerdes pükse täis ei lasknud. Frenchidel on siin täpselt selllinne aksent nagu vilmides, keegi neist ei suuda puhtalt inglisekeelt rääkida ning kui nad õiendama hakkavad siis ma omaette tahan alati pooleks naerda.

Olemine on rahulik ja chill. Ehk peaks muutma midagi...