Kesklinna

Oma tegemiste arhiveerimine blogis on ikka raske kui koguaeg midagi toimub ning jälle vaja mitu positust järgi teha. Piltee ei saa lisada kuna olen mahu piiranguga mobiilse neti peal kuna hosteli wifiga on mingid probleemid. 

Viimased päevad airbnb majakeses kulgesid vaikselt. Tegin lähistel tiiru Totara pargis, mis oli küll tuus selle poolest et seal olid vabalt igasugu elukaid liikumas nagu näiteks lehmad. Ning kui ma oleksin viitsinud kiiresti joosta siis oleksin ka mõnda katsuda saanud. Lisaks lehmadele oli seal vabalt veel hunnikute viisi jäneseid ringi jooksmas. Kõik nad aga suuutsid plehku panna enne kui ma jõudsin mõne pildile saada. Park ise oli phmts. suur küngaste rägastik kus oli mägiratta rajad. Kuna ma tundsin et ei viitsi 2 h. jalutada pargis otsuustasin 2 km kondida hoopis poodi. Põikasin läbi ka poe taga asuvast pargist kus päikse loojangu vastu võtsin. Selle aja jooksul tulid 2 maoori plikat raha pommima. "Sir.. can you please spare a dollar, we are stranded". Ei teinud välja nendest muidu sööjatest ja ütlesin lihtsalt sorry.  Peale seda kohtuumist otsustasin õhtuse shoppingu teha Manukau keskuses. Olles harjunud Eestlasliku kaubandus kultuuriga ei osanud ma arvatagi et see pannakse kell 7 õhtul kinni. Kogu ülejäänud keskus suleti juba 6 ning kui ma peale 6 kohale jõudsin lükati ka toidupoe uksi kinni. Peale lühikest paanitsemist kabasin hädavajaliku söögikraami ja tulin tulema. Oli plaan ka oma tehtud söögi kõrvale libistada ka ühe õlu kuid kuna üks õlu oli 5 dollarit ja vein oli 6 siis otsustasiin veini kasuks. 

Järgnev päev kulges CV üles vuntsimise all samal ajal kui vihma sadas väljas. Vihmaga on üldse siin kummalised lood. Iga natukese aja tagant tuleb mingi kerge 10 min. seene vihma ning siis lõõskab jälle päike. Ilmselt keegi ei oska täpselt ennustada millal see vihm tuleb.

Viimasel päeval enne pakkimist, nautisin hommikusööki terassil ning nautisin seda idülli mida see koht pakkus. 

Enda kokkupakkimise peale kulus pea 2 tundi vist. Kõik see jama mis oli enne kahes kotis tuli kokku panna ühte kotti. Kõik üleliigsed pakendid lendasid prügikasti ning kogu koti sisu sai viimse millimeetrini ära timmitud. 

Kesklinna saamiseks oli vaja sõita 40 min. rongiga. Kohale jõudes oli hoopis teine feeling kui rikaste eramajade rajoonis, kõrged majad, palju inimesi ning sagimine igal pool. Et veidi linna näha ning kuna hostel oli 2 km midagi kaugel ainult siis kõmpisin sinna. Kohapeal võttis mind vastu hosteli omanik kelleks oli prantuse härrasmees kes meenutab seda ühte prantsuse näitlejat kes igas vilmis mängib prantslast. Esmamulje hostelist jäi üsna peldik ning ei osanud kuidagi ette kujutada et tahaks seal olla peale 5 päevast elu privat majas oma toaga. Aga noh eks ränduuri elu ole sellinne. Viskasin kodinad ära ning laksin linna vaatama.