Lõpuks see pull tehtud ning nüüd siis otsaga kiiwide juures. Teekond siia kestis 33 h lennukitega+2 h laeva sõitu + poolteeist tundi Soomes lennujaama minek + eelnenud unetu öö. Selle kõik võtaks kõik kokku sõnadega "1 mile limbo" kuna see oli aeg mille jooksul kellaaeg ja päev kaotasid oma tähenduse. Minu jaoks eksisteeris ainult ootamise ajad lendude vahel ning siis 11 tunnised vegeteerimised lendudel. Enam ei olnud vahet mis kell on Londonis või Hong Kongis sest ainult oluline oli vastupidada järgmise lennuni ning see siis üle elada.
Reis algas natuke närviliste emmotsioonidega D-terminalist, sai tehtud viimased selfid Eestii pinnal ning edasi laevaga. Kuulates muusikat ning lugeda alkeemikut 2 h. laeva reisi jooksul meelolu tõusis oluliselt ning kõik tundus taas võimalik ja õige. Laeva pealt lennujaama jõudsin tee suhteliselt väikse seiklusega, (google maps, tramm ja buss). Lennujaamas pagas ära antud tuli läbida turvakontroll. Üsna segane tundus kogu see värk, netist eelnevalt lugedes tundus et kaaluvad mõõdavad kõik pagasi ära ning kui valesti vasakule vaatad siis saad kumminuiaga. Mõtlesin siis teha kõik täpselt teha nagu kuskil kirjas, ootsisin üles kogu tehnika kottidest ja viskasin ühte kasti, koti järgmisesse ning siis veel jope. Lisaks pidin veel püksivöö ära võtma, siin kohal oli "hea" et mul püksid ilma vööta üleval ei seisa, ja siispidin nagu kloun oma pükse ülevall hoidma ja turva väravad läbima. Sahmerdasin seal vist piisavalt et sattusin "random" kontrolli kus testeriga libistati üle asjade lõhkeaine jälgede leidmiseks, mis oli juba teinekord olla random kontrollis. Soome saabudes võttis toll vahele passi kontrolliks.
Peale mõne tunni ootamist läks esimene lend. Oh bljät, lennuk oli väike, kitsas, ruumi ei olnud ning õhku tõustes tõmbas kõik seest tühjaks, tee mis tahad ei ole ma kuuidagi nõus et minu ja 10 km tühjuse vahel on mõni cm alumiiniumit. Kuigi samas kui lennukõrgus oli saavutatud ja valge pilvemeri paistis aknast siis oli isegi natuke äge.
Londonis oli kõige pikem ootamine 4+ h midagi. Tegin tiiru pirakale Heathrow lennujaamale peale krabasin latte ning mingi suure ciabatta chilli, tomati, juustu saia. Seadsin end ühe graafikute tabloo ette king of the hilli vaatama. Tablool oli kirjas et 21.05 antakse teada minu väljuva lennu värav ning lend ise oli 22.10 aga 21.30 ei olnud mingit infot tekkinud, oli vaid "please wait". Tekkis väike paanika, lend läheb varsti, infot ei ole ning kaugeima värava juurde oi 20 min kõndimist. Üritasin leida kuskilt kedagi kes infot jagakas selle kohta aga kõikide info töötajate tööpäev tundus olevat selleks hetkeks läbi. Pool tundi enne väljumist tuli ka lõpuks värava info ning nagu lennu kapten teavitas siis viivitus oli tingitud ühe teise lennu hilinemist. Lennul oli hea hunnik hiinlasi. Kellest üks minu seljataga otsustas lennuajal omaettte laulda kui tuled olid kustus ning enamus magas.
Hong Kongi saabudes, magamatu ja väsinuna lõi vastu esimesena see niiske 20 C kuumus. Ajee, ja palmid paistsid ka aknast. Selle lennujaama mõõtmed olid meeletud oma 500 väravaga kust saabusid väljusid lennud. Ootamis aeg oli üsna lühike aga otsustasin võimalust kasuutada ning krabada kohaliku hiinakat, riis liha-muna kastme, mingi kummalise vetika maitselise supiga ning imeliku üli soolase kurgi moodi asjaga mis ilmselt ei olnud kurk. Kõlab see kuidas kõlab kuid igaljuhul oli see üle kõikidest Eesti "hiinakatest" mis söönud olen ning korraks lõi sisse tunne ja arusaamine et puhtalt selllise asja pärast tasub juba reisida.
Lend Aucklandi oli täis karjuvaid hiiina vanaamutte ning minu kõrvale sattus istuma üks noorem tüüp Iraanist, kellest ma nagu aru sain läks uusmeremaale kuuks ajaks reisima. Aga ma ei saa päris kindel olla kuna ilmselt see tüüp ise ka ei teadnud mis ta teeb või kuhu läheb. Ta inglise keele oskus oli täiesti olematu ning algul arvasin et ta laksu all vms. aga ilmselt polnud kõik öökullid pööningul kohal lihtsalt. Kiiwimaale tulles on vaja täita riiki sisenemise deklaratsioon et mis nodi sul kaasas on (puuviljad jm.), ning sellel Iraanlasel oli raskusi aru saada üsna basic inglisekeelsest tekstist mis puuudutus aadressi, mis varustus on kaasas jne. Aitasin tal täita nii palju välju ära kui ma temast aru sain ja isegi siis suutis ta kaks deklaratsiiooni valesti täita. Kolmas läks enamvähem täppi, kuigi ta oma maakonda ning postiindeksit ikka ei osanud sinna lisada. Veel suutis ta maha ajada oma mahla toidu kandikul, ei osanud eriti kasuutada touch screeni lennukis vilmide vaatamiseks ning kui söök toodi sis oskas ainult öelda stjuardessile "no meat", siis küsis kohvi ning siis andis tagasi kuna ta ei tahtnud kohvi. Kõik see tundus eriti tobe peale seda kui ta alguses lennukisse tuli hunnikute ajalehtedega lennujaamast. Mõtlesin et mis erudeeritud reisisell see on aga alllaminek hakkas peale seda kui ta kõik lehed segamini ajas, pooled kukkusid maha, väntsutas need ühte junni kokku ja ütles "garbage". Lennul oli parasjagu turblentsi, ilmselt poole lennuajjast põle turvavöö kinni tuli.
Aucklandi saabudes taaskord lõi vastu 20 C kuumust. Vastu tuli mulle AirBnb host Sebastien, kes ise prantslane, elanud kiiwimaal 4 aastat ning olemuselt on üsna hipi. Käisime pangast läbi, seal sai kokkulepitud aeg millal panka lähen ning konto avan (imelik süsteem, miks kohe ei võiks teha). Viskasime asjad ära mu tuppa ning siis asusin tagasi panga poole teele bussiga, kust mid visati välja kuna bussijuhist paksul maoori naisel ei olnud mulle tagasi anda raha. Astusin lähimast nö. külapoest läbi, ostsin 1 dollarsise limpsi ning ootasin järgmist bussi. Loomulikult oli aeg möödas kui kohale jõudsin, leppisin uue aja järgmiseks päevaks, krabasin burger kingi (üsna mõtetu oli) kiirnuudleid ning tiksuusin tagasi hosti juurde.
Sain magada nüüd mõned tunnid, olemine on parem kuigi ega tea veel mis selllest kõigest arvata. Ilm on siin soe, palmid igal pool. Kõigil on siin oma maja koos palmiega, sellised mida viimsi rajoon ka kadestaks. Inimesed on sõbralikud. Koht kus ööbin on üliilus ning mul on oma tuba. Siin majas paistab elavat host koos oma maoorist naisega ning hetkel on siin veel ta kaks olemiselt chillid prantslasest sõpra. Hetkel ei ole kindlaid ideid mida edasi teha või kuhu minna. Kohati lööb ka mingi nukruse hoog sisse kui kell neli öödel blogi kirjutada ning lähimad päris sõbrad on kuskil 20 000 km kaugusel. Aga samas see kõik on veel alles algus.
Comments
Post a Comment