Vihmapühad

Nüüdseks juba natuke üle nädala möödas sellest kui Aucklandi saabusin. Hunnik pulbitsevaid emotsioone on asendunud rahuliku go with the flow chilliga. Väljas sajab või noh õigemini kallab vihma. Kasutan võiimalust blogi uuendamiseks. 

Kummalinne tunne on selle nädalaga seoses. Nädal ei ole pikk aeg, eriti Eestis tundus esmasepäevaga alati et oh shit kohe ju reede. Siin on nädal poolteeist mööda läinud ja ei oska nagu aega arvestada enam, numbrites vaadates oleks justkui vähe aga samas igapäev on koguaeg midagi uut. 

Vaatamisväärsustest olen käinud nii palju vaatamas kui kesklinna läheduses on mõistlik olnud. Teletornis käisin, pilet kallis oli kallis aga kui tippu jõudsin siis võttis jalad nõrgaks korraks küll. Põhjus selles et aknad kust välja vaatad olid 45 kraadi kaldu väljapoole, et kui natuke kummardusid ettepoole siis nagid enda all 200 m. tyhjust... Kaugusesse vaadates ei näinud Aucklandil lõppu, kuna kogu see linn on eramajade piirkond v.a. kesklinn mis tunde järgi ei ole väga palju suurem Tallinna kesklinnast. 

Teine nimetamist väärt vaatamisväärsus oli mount Eden, kust avanes ka taaskord vaade kogu linnale. Info tahvleid ei lugenud aga ilmselt see mingi vana vulkaan, mille keskel tipus oli pirakas kraater. Mount Edeni otsas veetsin mitu head tundi, ilm oli ilus, päike paistis, +20 kraadi midagi ja lihtsalt nautisin vaadet. 

Autot hetkel mul pole ning kui kuskile minna vaja siis käib see tavalise kondiauruga. Kuna tööd veel pole ning kiiret pole kuskile siis on hämmastavalt nauditav jalutada poodi 3 km ja tagasi. Hostel on selles suhtes heas asukohas,  et siin kõik asjad käe ulatuses. Esiimesel päeval kui poodi läksin sattsuin vist valele tänavale kus ei olnud ühtegi suurt poodi vaid oli hunnik väikseid poode, iga asja liha, juurvilja jm. asja jaoks eralid. Suht harjumatu oli poodide vahel pendeldada et saada vajalikud toiduained kokku. Selliste väikeste poodide teema tundub olevat siin popp värk. Iga suurema tännava ääres läheb ridamisi väikseid poode, burgsi putkasd jne. Ilmselt sellest et iga sisse rändaja on teinud oma bisnisi, mis kuidagi moodi töötab. 

Väga palju on igasugu aasia kööke, mis mulle väga meeldivad.  Ei saa öelda et need odavad oleks, keskkmine kõhutäis hiinakas jääb 10-15 kohaliku dollari vahele, arvestades seda et ise süüa tehes lihtsama nuudli, pasta, riisi vms. möksi puhul saab 20 dollariga 2-3 päeva söödud. Samas võtan seda kui elamust, sest toidud on tõesti head hiiinakas ning kogused on suuured. Teel mount edenile võtsin teekõrvale jäävast lamba kebabi igasugu lisadega, mis taaskord oli 10 dollarit aga ei pidanud pettuma selles.  Hetkel olen üheks mini eesmärgiks endale võtnud et korra või kaks nädalas proovinn uut maailma kööki kus pole enne käinud. 

Hostel kus olen kannab nime borders beyond. Omanik on prantslane ning ilmselt 70% siin olijatest on prantslased, u. 20%  sakslased, 10% muud ning üks Eestlane :)

Ei teagi mis ma täpselt hosteli elust ootasin, kuid tegelikult on kõik väga ok. Phmts. nagu oleks trenni laagris aga trenni ei pea tegema. Pidevalt on mingi sagimine siin ning elu käib, samas kõik on chill ja rahulik. Suures plaanis on siin enamus sellise hipi iselooomuga. Paljud käivad tööl kuskil lähedal ning osad töötavad hostelis. Köök/elutuba on kus põhiline jämm käib. Kõige kiirem aeg on siin hommikuti kui osad tööle lähevad ninng kuskil 7 paiku õhul kui kõik  süüa teevad, kaarte mängivad, verandal suitsu teevad, istuvad telefonis vms. 

Mina olen veel see pudulojus kes tööd ei tee aga ka päeva jooksul on siin väga paljusid kes lihatalt istuvad ja on hostelis. Täna on see on ok.. beacause of vihmapühad. 

Ma üldiselt olen vältinud niisama hostelis istumist ning võimalusel aalati tiiru kuskil lähedal kandis teinud. Mingit sorti väike rutiin tekkinud, et ärkad uimerdad, loed raamatut, teed tiiru kuskil kuhu saab minna, käid poes, teed süüa, pesed nõud ja siis kuskil 10 v 11 magama juba. Ja see kõik töötab ning sujub sellises vaikses rytmis. Tunne on väga chill, ei ole kiiret kuskile, kogu aeg toimub midagi uut ning hipi vibe on sees. 

Samas et mitte liiga uimaseks minna siis olen trenni teinud kui selleks võimalus on tekkinud. Eile läksin lähedal asuvasse parki kung fu-d tegema. Kuna allustasin kella 6st millal päike loojus siis üsna pea olin vähese valgustusega pimedas pargi, mis meenutab olemuselt kraatrit, kuskil all keskel. Taustal kõrgus teletorn oma tuledega. Õhk oli soe ning tunne oli mega peale trenni. 

Nädala alguses käisin kohalikus Capoeira Angoola trennis, mis üllataval kombel oli mu hostelist 10 minuti jalutustee kaugusel. Saal ei olnud väga suur, asus kuskil garaaaide vahel, aga see eest oli see nö. capoeira gym, kus seinte olid igasugu muusika riistad ning pildid capoeira mestretest. Trennis palju inimesi ei olnud, koos minuga alla 10 vast. Trenni andis üks üsna vanamees (50/60 a. vähemalt), kes aga liikus osavamalt ja paremini kui pooled noored tema trennis. Angola oma olemuselt tehnilisem kui m olen harjunud tegema ning õppisin paar uut asja mõne tehnika kohta mida arvasin et oskasin.  

Üldine meeleolu on:
Clarence Frogman Henry - Ain't got no home