Peale pikka venimist ja logelemist jõudsin lõpuks ka maadlema. Kuna lubasin oma treenerile Ronaldile ka kirjutada oma koduklubi liikmete FB grupis mis siin Jitsi osas toimub siis midagi juurde ei hakka lisama.
Kopeerin sama jutu ka siia:
Tervitusi teiselt poolt gloobust 3D klubilased.
Olen maailma avastamas ning peale mõningat aklimatiseerumist Uus Meremaal otsisin ülesse kohalikud BJJ klubid ning esimesena võtsin ette klubi nimega Douglas JiuJitsu kus treeneriks Douglas Santos kes Abu Dhabis 2013 sai pronksmedali.
Tundus igati legit variant olevat ning tegin kaasa kaks järjestikust trenni 1h. Algajate trenn + 1.5 h. Algajad ja edasi jõudud koos sparriga.
Trenni jõudes esimese asjana suunati mind seinal oleva plakati juurde kus olid kirjas dojo reegli, alates sellest et riietus olgu puhas kuni selleni et matile saabudes peab kummarduma ning et vööd tohib siduda ainult olles näoga seina poole. Ehk siis tegu oli traditsioonidele rohkem rõhuva gym’iga.
Trennid algasid nagu oodata oli tavapärase kardio tüüpi soojendusega (hüppa, karga, käte ringid, jm). Kui tehnika osa algas jagati kohalolijad pooleks, advanced - 3 või rohkem triipu valgel vööl ja kobamad. Proffesor Santos (nagu teda nimetada tohtis) näitas ühe kõrgema vööga ette mõned erinevad tehnikad. Väga tugevalt rõhus ta seda et take down on kõige tähtsam, kuna see otsustab kogu üle jäänud matchi käigu ning tehnikate demonstreerimisel pani rõhku rohkem rünnakutele. Pean oluliseks mainida siinkohal et tal demonstreerides sides’s olles näiteks ei olnud varbad maas. Edasi jätkasid kõik omapead paarides ning kuna ta kokku näitas korraga u. 5 erinevat tehnikat kuidas põlvili rünnata siis kõik valged vööd Sh. mina nägid kurja vaeva katsetades, kuidas miski töötab ja ega täit selgust keegi lõpuks ei saanudki. Märkasin et osad valged vööd „treenisid“ omoplatat vasakule ja paremale, kuid isegi minu mitte oskaja jaoks oli seda kurb vaadata, kuna kogu trenn toimus vastupanuta ning ilmselgelt kõik tegid ehku peale tehnikaid. Oma partnerile pidin mitu korda ütlema et ära kuku ise pikali.
Kui nüüd tagasi vaadata kui kunagi jitsi alustades tundus see olevat ilmvõimatu puzzle mida ei ole võimalik lahendada siis võrreldes sellega mis Douglase Jitsi trennis toimus pean mütsi maha võtma Priidu loodud süstematiseerimise eest ning Ronaldi põhjalikele seletustele trennides, mis kõik on teinud jitsi õppimise 100 korda kergemaks ning loogilisemaks. Suurepärane töö ning suured tänud teile, pange ikka edasi samamoodi!!!!
Anyway, sparrimisel oli kombeks sedasi et kõrgemad vööd valivad omale ise vastase madalamate vööde seast (rivistatud oldi vööde järgi). Madistades tuli üsna kiiresti tehnikate puudulik õpetamine välja. Valged vööd rabistasid niisama ning isegi purplid kellega mürasin tundusid olevad kuidagi toored. Peale paari esimest raundi jäin ma paariliseta ning astusin ühe purpli juurde ettepanekuga mürada, mille peale suhtelisel ülbelt tuli jutt et madalam vöö et tohi kunagi tulla kõrgema vöö juurde tulla küsima sparrimist vms. ning lisas juurde et muidu kui rullib siis ta ikka rullib sajaga ja näitab mulle koha kätte. Mis siis ikka, austades kohaliku dojo/gym reegleid ütlesin vabandust, kummardusin ning istusin maha järgmist raundi ootama. ¯\_(ツ)_/¯
Eks igal gym’il ole omad reeglid aga see tundus olevat overkill, eriti kui oled harjunud 3D treeningu vaba ja rahuliku õhkkonnaga, kus kõik austavad üksteist vastastikku.
Trenni lõpus oli drill kus paar võistlusteks valmistujat olid matil ning järgemööda üritasid ülejäänud 5 min. jooksul take down’e teha. Sellele järgnes proffesor Santose poolt loeng, et võistlustele peaksid minema ainult need kes on valmis võitma ning selle nimel nii palju trenni tegema et vere maitse on suus, treenima peab sedasi et tatami on hommikusöök, lõunasöök ning magustoiduks Gi. Mitte et see vale jutt oleks aga minu tagasihoidlik arvamus on Jitsi ei ole ju ainult selleks et maailma meistriks saada ning võistlused on üks vahend õppimiseks mitte ainult pjedestaalile ronimiseks.
Üldjoontes jäi mulje et antud klubis rõhutakse rohkem võistlustele (võitmisele), jits on argessiivsem, ning nö. toorem, tugev rõhk on staminal ning conditioningul. Olulised on traditsioonid ja etikett dojos. Proffessor ise on oskaja mees jitsis aga trennis kus osa võtsin jäi mulje et tema õpetamise meetod ei ole kõige efektiivsem.
Ise jäin kogemusega üldjoontes rahule, äge on näha mis ka mujal tehakse kuigi ootasin ehk natuke rohkemat aga vähemalt sai rullida üle pika aja.
Kopeerin sama jutu ka siia:
Tervitusi teiselt poolt gloobust 3D klubilased.
Olen maailma avastamas ning peale mõningat aklimatiseerumist Uus Meremaal otsisin ülesse kohalikud BJJ klubid ning esimesena võtsin ette klubi nimega Douglas JiuJitsu kus treeneriks Douglas Santos kes Abu Dhabis 2013 sai pronksmedali.
Tundus igati legit variant olevat ning tegin kaasa kaks järjestikust trenni 1h. Algajate trenn + 1.5 h. Algajad ja edasi jõudud koos sparriga.
Trenni jõudes esimese asjana suunati mind seinal oleva plakati juurde kus olid kirjas dojo reegli, alates sellest et riietus olgu puhas kuni selleni et matile saabudes peab kummarduma ning et vööd tohib siduda ainult olles näoga seina poole. Ehk siis tegu oli traditsioonidele rohkem rõhuva gym’iga.
Trennid algasid nagu oodata oli tavapärase kardio tüüpi soojendusega (hüppa, karga, käte ringid, jm). Kui tehnika osa algas jagati kohalolijad pooleks, advanced - 3 või rohkem triipu valgel vööl ja kobamad. Proffesor Santos (nagu teda nimetada tohtis) näitas ühe kõrgema vööga ette mõned erinevad tehnikad. Väga tugevalt rõhus ta seda et take down on kõige tähtsam, kuna see otsustab kogu üle jäänud matchi käigu ning tehnikate demonstreerimisel pani rõhku rohkem rünnakutele. Pean oluliseks mainida siinkohal et tal demonstreerides sides’s olles näiteks ei olnud varbad maas. Edasi jätkasid kõik omapead paarides ning kuna ta kokku näitas korraga u. 5 erinevat tehnikat kuidas põlvili rünnata siis kõik valged vööd Sh. mina nägid kurja vaeva katsetades, kuidas miski töötab ja ega täit selgust keegi lõpuks ei saanudki. Märkasin et osad valged vööd „treenisid“ omoplatat vasakule ja paremale, kuid isegi minu mitte oskaja jaoks oli seda kurb vaadata, kuna kogu trenn toimus vastupanuta ning ilmselgelt kõik tegid ehku peale tehnikaid. Oma partnerile pidin mitu korda ütlema et ära kuku ise pikali.
Kui nüüd tagasi vaadata kui kunagi jitsi alustades tundus see olevat ilmvõimatu puzzle mida ei ole võimalik lahendada siis võrreldes sellega mis Douglase Jitsi trennis toimus pean mütsi maha võtma Priidu loodud süstematiseerimise eest ning Ronaldi põhjalikele seletustele trennides, mis kõik on teinud jitsi õppimise 100 korda kergemaks ning loogilisemaks. Suurepärane töö ning suured tänud teile, pange ikka edasi samamoodi!!!!
Anyway, sparrimisel oli kombeks sedasi et kõrgemad vööd valivad omale ise vastase madalamate vööde seast (rivistatud oldi vööde järgi). Madistades tuli üsna kiiresti tehnikate puudulik õpetamine välja. Valged vööd rabistasid niisama ning isegi purplid kellega mürasin tundusid olevad kuidagi toored. Peale paari esimest raundi jäin ma paariliseta ning astusin ühe purpli juurde ettepanekuga mürada, mille peale suhtelisel ülbelt tuli jutt et madalam vöö et tohi kunagi tulla kõrgema vöö juurde tulla küsima sparrimist vms. ning lisas juurde et muidu kui rullib siis ta ikka rullib sajaga ja näitab mulle koha kätte. Mis siis ikka, austades kohaliku dojo/gym reegleid ütlesin vabandust, kummardusin ning istusin maha järgmist raundi ootama. ¯\_(ツ)_/¯
Eks igal gym’il ole omad reeglid aga see tundus olevat overkill, eriti kui oled harjunud 3D treeningu vaba ja rahuliku õhkkonnaga, kus kõik austavad üksteist vastastikku.
Trenni lõpus oli drill kus paar võistlusteks valmistujat olid matil ning järgemööda üritasid ülejäänud 5 min. jooksul take down’e teha. Sellele järgnes proffesor Santose poolt loeng, et võistlustele peaksid minema ainult need kes on valmis võitma ning selle nimel nii palju trenni tegema et vere maitse on suus, treenima peab sedasi et tatami on hommikusöök, lõunasöök ning magustoiduks Gi. Mitte et see vale jutt oleks aga minu tagasihoidlik arvamus on Jitsi ei ole ju ainult selleks et maailma meistriks saada ning võistlused on üks vahend õppimiseks mitte ainult pjedestaalile ronimiseks.
Üldjoontes jäi mulje et antud klubis rõhutakse rohkem võistlustele (võitmisele), jits on argessiivsem, ning nö. toorem, tugev rõhk on staminal ning conditioningul. Olulised on traditsioonid ja etikett dojos. Proffessor ise on oskaja mees jitsis aga trennis kus osa võtsin jäi mulje et tema õpetamise meetod ei ole kõige efektiivsem.
Ise jäin kogemusega üldjoontes rahule, äge on näha mis ka mujal tehakse kuigi ootasin ehk natuke rohkemat aga vähemalt sai rullida üle pika aja.
Comments
Post a Comment