Teisele poole gloobust tulles tulin ma maailma avastama ning ringi reisima. Viimased nädalad on läinud rutiinis ning mailma avastamise asemel olen ennast avastanud. Päevad mööduvad range rutiini järgi. Esmasepäevast reedeni 5.30 üles, pudru sisse, toit lõunaks kaasa, nõud puhtaks, uudised+nett 5 minutit, 7-ks tööle. Telliskive laduma, 10.00-10.30 paus, veel telliskive, 13.00-13-30 lõuna, jälle telliskive. 17.00 telliskivid nurka, 17.08 tag out ehituselt (8 min hiljem tag out ümmardatakse 17.15 peale mis tähendab 100 dollarit rohkem kuus). Poest, läbi, söök ning trenni, kas capoeira, jijitsu või pargis kung fu'd paar tundi. Pärast teen süüa, pesu pesemine vms. olme toimetused ja magama. Rinse and repeat 6 päeva nädalas (laup 8.00-16.00 töö).
See tundub eemalt vaadates üliimalt nüri tegevus ning mõned ajad tagasi oleksin oksendanud puhtalt selle mõtte peale. Kuid ma naudin iga hetke sajaga. Tühja mölutamine asendunud ise endaga võitluseks. Pole ühtegi asja mille eest ma ise ei vastutaks, see aga teisest küljest tähendab seda et kontrollin ka kõike ise. Ega see pole lihtne aga iga päev lähen voodisse tundega et olen endast maksimumi andund ning kõik on tehtud mis vaja teha on olnud. Tunnen ennast värskena ja motiveerituna. Insomnia mis Eestis sagedasti vaevas on oluliselt vähenenud, isegi aeg ajalt poole une pealt hosteli lärmi peale ärkamised ei häiri eriti. Nö. vaba aega päevas on heal juhul pool tundi.
Kogu selle rassimise juures siinne kliima ning üleüldine õhkkond mõjub virgastavalt. Hommiku tööle minnes, uksest välja astudes tunned hommikust sooja õhku, kui Eestis hommikuti on õhk karge ja niiske siis siin see on sellinne palmi soe õhk. Kohustused ehitusel on nürid ning surmigavad kuid kollektiiv kellega koos oled kompenseerib seda. Kuuled lugusid Fijilt kuidas palmi otsa ronida, mida tähendab aasta aega kalalaeval elada, kuidas reisitakse lõuna aasias või uus meremaal. Sinna sekka palju muud iba ning lolli juttu tuju tõstmiseks. Vahepeal laulad eesti hümni ning õpetad seda sellile Fijilt. Kui jututeemad otsa saavad siis on maailm aega mõelda elu üle ning otsustele mis on tehtud või mis vaja teha on. Erinevalt probleemide/murede lahendamisele kodus olles, kus istud toas või baaris õlle taga ning oled võimetu aru saama mõnikord mis vaja teha on, siis telliskive ladudes on mõtted selgemad ning sihikindlamad. Sa õpid hindama seda mis on sul olnud ja mida tahad saavutada. Üks peaaegu tarkmees ütles et elus on olulised potentsiaalide erinevused, st. iga tõusu või mõõna järel oskad sa järgmist rohkem hinnata, kui oleks nö. flatline siis ju ei oleks vahet mis juhtub. Sama ka kontekstide äärmuste kohta. NZ tulek on olnud väga suur samm mugavustoonist välja ning seeläbi aidanud enda oma mõtetel selgineda, kuna konteksti ja potentsiaalide erinevus on loonud võrdlusmomendi.
Tööpäeva lõppedes kõnnin rahulikult auto juurde, kerge kallakuga mäest alla vaadates loojuva päikse pool ning taaskord tunned seda mõnusat mitte palavat kuid soojendavat palmi sooja õhku. Telliskivi ladumise juures on hea see et kui kell kukub 5 siis kukub ka minu käest telliskivi ning rohkem ma nende peale ei mõtle kuna homme on see telliskivi ikka sama kohapeal. Ning tänu sellele saangi jalutada rahulikult päikse loojangu taustal ilma mingi mureta. Ma enne ei olnud seda tajunud aga olles juhtival kohal Eestis, siis kuigi sa ise arvad et ei vöta tööd koju kaasa siis kuskil kuklas see ikkagi on. Siin olles ei hoia mind miski kinni ning ma ei vastuta ei kellegi muu ees kui ainult iseenda. Sellistel momentidel oled universumiga üks sest miski ei ole meie vahel.
Eriti palju olen hakanud trennis tegemist nautima, mitte et ma seda enne ei oleks nautinud kuid siin on see tunne lihtsalt joovastav. Ehk on asi selles et siin ei ole väga palju muid väljundeid, netis ei käi, vilme ei vaata, joomas ei käi ning siis saadki iseendale pühenduda. Samuti annab see võimaluse kohtuda uute inimeeste ja mõtetega, mis lisab omamoodi teistsuguse sotsiaalse mõõtme siinsele elule. Inimesed kellega trennis kohtun on rohkem nagu mõtte välgatused ja inspiratsiooni allikad uute asjade õppimiseks. Ei ole olulinegi mis nende nimed on, määrab ainult see et teeme sama asja ning ilmselt ei kohtu rohkem kui mõnel korral oma elu jooksul koos trenni tehes ning selle juures ei ole mul vaja teada kes nad on vaid see mida nad teevad. Oluline on säilitada õppetunnid, mõte ja inspiratsioon mida nad pakuvad minule. Seeläbi saan täieneda ja õppida veelgi enam.
Eriti meeldib mulle teha pargis kung fu'd õhtuti peale tööd. See on muutunud lausa narkootikumiks minu jaoks. Võiks arvata et päev otsa füüsilist tööd koormab ning siis tahaks puhata ja mitte ennast liigutada kuid tehes kung fu'd saan nullida kogu päeva rassimise ning välja puhata vaimselt ja füüsiliselt järgmiseks päevaks. Hiinlase poolt õpetatud tehnikad mis kung fu's on tervise ja vaimu hoidmiseks on omandanud siin uue tähenduse. Selle asemel et lihtsalt kopeerida liigutusi ja neid korrata olen hakanud mõistma et iga liigutus on mõtestatud tegevus millel on oma väärtus. Mitte võitluse ja enesekaitse kohapealt aga just füüsilise ning vaimu kohapealt. Ainukese hingelisena trenni tehes õhtuses vähe valguustatud pargis, tekib seisund kus pea on tühi ning samal ajal täis. See on sellinne transi lähedane olek kus sa ei mõtle millestki aga tead kuidas asjad toimivad. Ilma suurema vaevata näed korraga nii metsa, puid ja ka lehti. Kõik detailid moodustavad terviku, mille üks oled sa ise. Pole oluline minevik ega tulevik. Ühte sa ei saa muuta ning teise puhul sa ei tea mis homne toob. Olgu selleks uued inimesed, kohad, sündmused, trennitamine pargis, telliskivide ladumine, head või halvad asjad, need on reaalsed ning kõige ehedamad ainult sellel hetkel kui sa neid koged. Kui kaovad piirid sellel mida suudad saavutada ning naudid hetke selle kõige ehedamal kujul valdab sind ülim rahulolu. Ja siis kuskilt kaugelt kuuled ihukarvadega kuidas universum mõtleb.
Comments
Post a Comment