Kerikerist lahkudes olin võtnud sihiks minna ühte tasuta telkimis platsi ning veeta seal öö ja peale seda edasi põhja liikuda.
Kohale jõudes selgus et plats oli kuskil mägede vahel, täiesti eraldatud kohas, kus ei olnud levi ega ka midagi teha. Oli üks metsarada, mis oli mõeldud tõsisemale matkajale ja selle läbimine oleks kestnud 10 h. Mul ei olnud kindlasti plaanis 10 h. kuskil metsas survivida aga pilgu tahtsin peale sellegi poolest visata. Ees ootas ind aga silt, et rada suletud ning metsa ei tohi minna seoses mingi puu haigusega mis NZ puudele ohtlik. Veidike järelemõtlemist võtsin nõuks veidike raja algust uudistada sellegi poolest ja loota et ma ei osutu saatuslikuks NZ puudele.
Rada kui sellinne ei olnud eriline kõndimise rada vaid pigem vihmaveest puhtamaks uhutud rada ning sellel konarlikul, libedal ja savisel rajal oli tunne nagu oleks maade avastaja kuskil paksus vihmametsas. Väga pikalt metsa ei läinud mõeldes kauri puude tervise peale ning pöördusin tagasi.
Tühjal telkimise platsil seistes ei tekkinud küll erilist tunnet et tahaks seal edasi olla, päevavalgust oli veel vähemalt 2 tundi ja seal ei olnud midagi teha. Kuskile minna ja tagasi tulla ei olnud ka mõtet kuna see asus keset ei midagi. Sõitsin mäe otsas olevasse levialasse Googliga konsulteerima. Avastasin et ma oolen rohkem põhjas kui arvasin ning et 90 miili rand on tunni kaugusel ning cape reinga, st. NZ kõige põhjapoolsem tipp 2 h. kaugusel. Googliga kokkulepitud, mõeldud ja tehtud sõitsin edasi põhja 90 miili randa.
Ega ma ausalt ei osanud midagi oodata sellest rannast, et lihtsalt siuke üsna pikk rand et mis ikka aga kõigile meeldib see. Päikese loojanguks kohale jõudes jäi mul suu aga ammuli. Tegemist oli piraka laia rannaga mis ulatus nii augele kui silm ulatus. Ookeani lained möllasid mitme meetristena ning kui kõval rannaliival möödus mõni jeep mis tuli justkui ühe horisondi tagant ning kadus teise taha suutsin ainult ette kujutada nagu oleksin mõnes Mad Maxi vilmis.
Järgmine suundusin kõige põhjapoolsemasse tippu kus siis kaks ookeanit omavahel kohtuvad ühe tuletorni jalamill. Parkla oli mäe tipus ning teekond tuletornini kulges mäest alla, kust avanes majesteetlik vaade kõrval laiuvatele kaljudele ja ookeanile. Vasakul helesinnine Tasmaania meri ning paremal tumesinine Vaikne Ookean. Kohta kus nad kohtusid oli hästi näha. Seal vesi lainetas ja vahutas keeristes. Heameelega oleks tahtnud seal kauem olla ning ümberkaudseid kaljuseid randu avastada kuid rändur ei peatu kunagi ja tee ootas jälle.
90 mile beach
Cape Reinga
Comments
Post a Comment