No pressure

Peale paari päeva Taurangas oli hostel töö leidnud ning pidin alustama pruninguga. St. lõikama kiivisid ja valmistama neid ette järgmiseks hooajaks. Lihttöölisena on see nali, et tegelikult sind üldse ei huvita mis töö see on ja kes tööd pakub peaasi et raha antakse selle eest. Ühest küljest vabastav, teisest küljest tead et üldjuhul pole see midagi mida sulle meeldiks. Pikema järelemõtlemiseta ütlesin et okeika, teeme ära. Järgmine päev pidi tööpakkuja tulema hosteli päeval, kuid seda ta ei teinud. Tühja passimise asemel tegin rattaga tiiru rannas ning hiljem õhtu käisin kohalikus Capoeira trennis, kus esimest korda elus pettusin selles täiega. Trenn toimus ühes nö. kulutuurikeskuses. Ametlik  algusaeg oli 15 min. hiljem kui kodulehel ning treener(id) hilinesid veel 20 min. Treeneriteks oli super ülekaaluline mammi koos oma pojaga. Poeg viis trenni läbi, kuid kui Capoeira on asi mille sünonüümiks on energia ja power seda nii fyysilises, emotsionaalses kui ka keskkonna vibe'ga, siis see nö. treener kogeles enda ette ning tema ebakindlus oli ilmselt põhja nabale välja paista. Kuigi ta enda Capoeira oli päris sujuv ja tegu korraliku inimesega siis esmapilgul jäi mulje et tegu veidike "aeglase" inimmesega. Vahepeal võttis trenni ohjad üle ta ema ning tegime 20 minutit mingit jooga päikese tervituse shitty. Kohapeal veel oli üks kiiwi kes oli super energiline ning ülinnelik ükskõik mis toimus, kui ta ei olnud mingi aine mõju all siis oli tal energiat kuidagi üle aru. Üks mustanahaline kes tundus lihtsalt aeglane olevat (teist nädalat trennis) ning kohalik noor kiiwi kes esimest korda trennis. Ja mina.. 

Tagasi hosteli jõudes selgus et järgmine päev hakkab töö ning teen seda koos ühe itaalia tüübiga. Ta inglise keel pole just parim aga saab hakkama. Hommikul pidi  saatma tööandja sõnumi askohaga kus siis kiivisi katkuma pidime hakkama. Istusime, ootasime, sõnumit ei tulnud. Lõpuks hosteli omaniku kaudu saime kontakti ning helistasin tüübile. 

Selgusid pisifaktid et töökoht asus pea 40 min. sõidu kaugusel aga telefonis jutt läks kiireks ja  ytlees et peame 15 min pärast kohal olema. Asusime teele. Enne kohalee jõudmist tegin tanklas peatuse kuna paagis olid ainult aurud alles. Peale 2 minutit mõtlemist otsustasin tagasi sõita, sest fukitall, ei viitsi siiberdada mingi kahtlase vennaga kes ei oska elementaarseid asju ajada. Nagu ta oleks ainuke kes tööd pakub. No pressuure. Mul ei ole kiiret. Taaskord ei väsi kordamast kui hea tunne see on kui miski ei kohusta millekski ning saad asju oma käe järgi ajada.
Ja nüüd ma siin istun, libistan õlut alates lõunast. Kulus u. 20 min. et agentuuri kaudu uus pakkumine saada. Eks homme näen mis seiklus sellega on.