Kirjatükk eesti jitsi klubi jaoks. Lisan ka siia vahepalaks.
Tervitusi kiivi maalt.
Natuke jälle sellest kuidas seljakotiga mürada. Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama algusest.
Mõned ajad tagasi oma reisimise käigus, peale seda kui ühes farmis töötades selgus et omanikud olid kerget sorti energia ringi hipid kellel pea hakkas valutama kui keegi wifit kasutas ning samal ajal päevas 5 l. vett ära jõid mingite lisanditega, ja siis kurtsid et pea valutab ikka…
Leidsin et sellisele levelile ma päris ei küündi ja pooletunnise ette teatamisega lahkusin sealt, siis sattusin sattusin täiesti planeerimata NZ ida ranniku ääres olevasse piirkonda Bay of Island mis tuntud oma arvukate saarte poolest. Üks popimaid linnu seal kandis on Kerikeri. Olenemata sellest et mul ei olnud mingeid plaane ega eelteadmisi sellest linnast, rääkimata öömajast, leidsin et selliste pisi detailidega jõuab ka hiljem tegeleda ning esmalt võtsin nõuks võtta viimast kohalikust looduslikest vaatamisväärsustest.
Peale mini uurimustööd kohalikus info punktis suundusin ühe lähedal oleva kalju nuki otsa kus avanes vaade palju imekaunile Bay of Islands’ile. Vaade ise oli võimas aga kuidagi oli tunne et midagi nagu oleks puudu.. ööbimiskoht..? Puhtad sokid..? Ei! Jits on puudu (ja puhtad sokid, nendest võin kirjutada teinekord).
Kuigi mind ümbritses platvormil suur laht looduskauni vaatega siis olin nina telefonis Jitsi kohta lugemas mis kuskil lähedal on. Kerikeri on suhteliselt pisike koht, põhimõtteliselt linna keskus on 100 m. poode, koos lähedal asuva kaubanduskeskusega ning ümberkaudsete farmidega, siis suuri lootusi ma sellele ei pannud kuid ehk leidub midagi lähedal. Positiivseks üllatuseks oli aga see Kerikeris oli kohalik jitsi klubi ning trenn oli toimumas samal õhtul. Üsna kiiresti sai meili teel kokku lepitud klubi külastus samaks õhtuks. Nüüd tui leida veel ööbimise koht koos pesemise võimalustega. Kuna kiivi hooaeg oli veel täieshoos ning üheski hostelis vaba kohta ei olnud leidsin lõpuks ühe campingu koha mis miinimum nõuded välja vedas. Kogu sellest tunnist mis platvormil veetsin, kulus 5 minutit mõne pildi tegemiseks ning ülejäänud aja telefoniga researchiks jitsi ning öömaja leidmiseks.
Aeg oli juba üsna hiline ning campingu kohta jõudes sain ainult turbo kiirusega kiirnuudlid sisse libistada ning treening kohta kihutada.
Sealne Jitsi klubi oli ühe suurema Aucklandi Tukaha nimelise klubi üks harusid. Siinkohal väike kõrvalpõige veel rohkem ajast tagasi: Nimelt peale esimest mitte väga positiivset jjitsi klubi külastust Aucklandis võtsin järgmisena just Tukaha ette. Peatreeneriks on seal Pedro Pacheco Fernandes. Trennid toimusid üüratu suures les mill’s spordihoones. Esialgu oli veidi kummaline minna kuna phmts. järsku olid sattunud keset jõusaali kus tümakas taustaks ning sporditibid trenažööridel jooksmas oma veepudelitega. Kui aga peale ruumide rägastiku müramismatile jõudsin siis esimesest 5 minutist oli juba mõnus tunne sees kui tehnikad rahulikult läbi võeti, anti aega ka neid katsetada ja parandada. Igati positiivne kogemus. Kokku jõudsin käia seal 2 korda millest ühe trenni läbisin Pedro enda käe all. Nendest kahest korrast oli nii palju kasu et sain mõne gi kägistuse võrra targemaks.
Edasi Kerikeriga nüüd. Sealse Tukaha klubi trennid toimusid kohalikus judo klubi saalis mis asus hokisaali kohal. Võttis rohkem kui ühe hetke enne kui sain aru et õiges kohas olin.
Trenni viis läbi Mike Hendrikse, kes ise küll lillavöö kuid Jitsiga tegelenud juba üle 15 aasta. Trennis oli ainult käputäis inimesi ning enamus nad valgete vööde ja mõne triibuga. Kokku 3-st korrast mis seal käisin nägin ka ühte sinist kuid kellega mul rullida ei õnnestunud. Kuna inimesi vähe, kõik nad valgete vöödega ning üldjuhul ka suure massiga siis rullid väga tehniliseks ei läinud. Kõigil rullijatel olid see eest alati näod naerul ning üldine vibe oli väga mõnus. Pluss punkte annaks kindlasti ka selle eest et kui keskmine uus meremaalane pole üldiselt Eestist kuulnudki siis kui esimest korda trennis minnes ütlesin et olen Eestist siis Mike oli kohe selle peale: „Aa.. Estonia. There is one black belt.. Martin Aedma who has some interesting articles“.
Viimase trenni lõpus kui aega üle jäi, jäi Mike lobisema sellest kuidas ta rohkem kui 30nd aastat tagasi alustas võitluskunstidega ning kuidas ta lõpuks Jiitsini jõudis. Seda oli iseenesest väga huvitav kuulata kuna selle käigus kirjeldas ta hästi ka võitluskunstide arengut Uus Meremaal. Alates sellest kui hoog saadi sisse siin kempo ja ninjutsu klubidega, mis lühikese ajaga küllastasid kogu maa hulkade erinevate klubidega. Need muutusid kiiresti aga väga lahjaks kuna nö. meistreid oli nii palju kes kopeerisid asju mida nad ise ka ei mõistnud enam ning algsed mehed kes need alad uus meremaale tõid ja Jaapanis mitmeid aastaid elanud ning oma alal tegiijad kas lakkasid ise aladega tegelemast või ära surid. Peale seda oli kickboxingu hooaeg ning aastal 2001 kui UFC ja groundfighting juba populaarsust olid kogunud siis Mike oli olnud ühes kickboxijate seltskonnas kes otsustasid ühel hetkel lihtsalt et viskavad kindad maha ja hakkavad maas võitlema. See muidugi oli oma algatuslik ning BJJ-ga sarnanenud kuidagi. Esimene valgustus toimus peale seda kui üks liikmetest Braziilias käis ja peale seda ütles et unustame ära mis me siin teinud oleme ja hakkame otsast peale. Hiljem tuli siia ka veel Pedro ja Tukaha klubi ja teisigi tegelasi ning Bjj sai NZ hoo sisse.
Tegu oli väga mõnusa väikse klubiga, imepisikeses linnas kuid korralikus saalis ja ägeda vibega. Kes ka teadlikud vähemalt ühest Eesti mustast vööst. Harrastajaid oli vähe, kuid see eest peab kiitma Mike meelekindlust et sellest hoolimata kohaliku klubi vedada viitsib kui vahest harrastajaid kohale tuleb ainult 2 või 3.
Järgmise korrani 3D-lased
Ps. Viimase ühispildi jooksul langesin salakavala judo heite ohvriks.:D Yehaa XD
https://www.facebook.com/KerikeriBJJ/posts/1201471809912159:0
Tervitusi kiivi maalt.
Natuke jälle sellest kuidas seljakotiga mürada. Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama algusest.
Mõned ajad tagasi oma reisimise käigus, peale seda kui ühes farmis töötades selgus et omanikud olid kerget sorti energia ringi hipid kellel pea hakkas valutama kui keegi wifit kasutas ning samal ajal päevas 5 l. vett ära jõid mingite lisanditega, ja siis kurtsid et pea valutab ikka…
Leidsin et sellisele levelile ma päris ei küündi ja pooletunnise ette teatamisega lahkusin sealt, siis sattusin sattusin täiesti planeerimata NZ ida ranniku ääres olevasse piirkonda Bay of Island mis tuntud oma arvukate saarte poolest. Üks popimaid linnu seal kandis on Kerikeri. Olenemata sellest et mul ei olnud mingeid plaane ega eelteadmisi sellest linnast, rääkimata öömajast, leidsin et selliste pisi detailidega jõuab ka hiljem tegeleda ning esmalt võtsin nõuks võtta viimast kohalikust looduslikest vaatamisväärsustest.
Peale mini uurimustööd kohalikus info punktis suundusin ühe lähedal oleva kalju nuki otsa kus avanes vaade palju imekaunile Bay of Islands’ile. Vaade ise oli võimas aga kuidagi oli tunne et midagi nagu oleks puudu.. ööbimiskoht..? Puhtad sokid..? Ei! Jits on puudu (ja puhtad sokid, nendest võin kirjutada teinekord).
Kuigi mind ümbritses platvormil suur laht looduskauni vaatega siis olin nina telefonis Jitsi kohta lugemas mis kuskil lähedal on. Kerikeri on suhteliselt pisike koht, põhimõtteliselt linna keskus on 100 m. poode, koos lähedal asuva kaubanduskeskusega ning ümberkaudsete farmidega, siis suuri lootusi ma sellele ei pannud kuid ehk leidub midagi lähedal. Positiivseks üllatuseks oli aga see Kerikeris oli kohalik jitsi klubi ning trenn oli toimumas samal õhtul. Üsna kiiresti sai meili teel kokku lepitud klubi külastus samaks õhtuks. Nüüd tui leida veel ööbimise koht koos pesemise võimalustega. Kuna kiivi hooaeg oli veel täieshoos ning üheski hostelis vaba kohta ei olnud leidsin lõpuks ühe campingu koha mis miinimum nõuded välja vedas. Kogu sellest tunnist mis platvormil veetsin, kulus 5 minutit mõne pildi tegemiseks ning ülejäänud aja telefoniga researchiks jitsi ning öömaja leidmiseks.
Aeg oli juba üsna hiline ning campingu kohta jõudes sain ainult turbo kiirusega kiirnuudlid sisse libistada ning treening kohta kihutada.
Sealne Jitsi klubi oli ühe suurema Aucklandi Tukaha nimelise klubi üks harusid. Siinkohal väike kõrvalpõige veel rohkem ajast tagasi: Nimelt peale esimest mitte väga positiivset jjitsi klubi külastust Aucklandis võtsin järgmisena just Tukaha ette. Peatreeneriks on seal Pedro Pacheco Fernandes. Trennid toimusid üüratu suures les mill’s spordihoones. Esialgu oli veidi kummaline minna kuna phmts. järsku olid sattunud keset jõusaali kus tümakas taustaks ning sporditibid trenažööridel jooksmas oma veepudelitega. Kui aga peale ruumide rägastiku müramismatile jõudsin siis esimesest 5 minutist oli juba mõnus tunne sees kui tehnikad rahulikult läbi võeti, anti aega ka neid katsetada ja parandada. Igati positiivne kogemus. Kokku jõudsin käia seal 2 korda millest ühe trenni läbisin Pedro enda käe all. Nendest kahest korrast oli nii palju kasu et sain mõne gi kägistuse võrra targemaks.
Edasi Kerikeriga nüüd. Sealse Tukaha klubi trennid toimusid kohalikus judo klubi saalis mis asus hokisaali kohal. Võttis rohkem kui ühe hetke enne kui sain aru et õiges kohas olin.
Trenni viis läbi Mike Hendrikse, kes ise küll lillavöö kuid Jitsiga tegelenud juba üle 15 aasta. Trennis oli ainult käputäis inimesi ning enamus nad valgete vööde ja mõne triibuga. Kokku 3-st korrast mis seal käisin nägin ka ühte sinist kuid kellega mul rullida ei õnnestunud. Kuna inimesi vähe, kõik nad valgete vöödega ning üldjuhul ka suure massiga siis rullid väga tehniliseks ei läinud. Kõigil rullijatel olid see eest alati näod naerul ning üldine vibe oli väga mõnus. Pluss punkte annaks kindlasti ka selle eest et kui keskmine uus meremaalane pole üldiselt Eestist kuulnudki siis kui esimest korda trennis minnes ütlesin et olen Eestist siis Mike oli kohe selle peale: „Aa.. Estonia. There is one black belt.. Martin Aedma who has some interesting articles“.
Viimase trenni lõpus kui aega üle jäi, jäi Mike lobisema sellest kuidas ta rohkem kui 30nd aastat tagasi alustas võitluskunstidega ning kuidas ta lõpuks Jiitsini jõudis. Seda oli iseenesest väga huvitav kuulata kuna selle käigus kirjeldas ta hästi ka võitluskunstide arengut Uus Meremaal. Alates sellest kui hoog saadi sisse siin kempo ja ninjutsu klubidega, mis lühikese ajaga küllastasid kogu maa hulkade erinevate klubidega. Need muutusid kiiresti aga väga lahjaks kuna nö. meistreid oli nii palju kes kopeerisid asju mida nad ise ka ei mõistnud enam ning algsed mehed kes need alad uus meremaale tõid ja Jaapanis mitmeid aastaid elanud ning oma alal tegiijad kas lakkasid ise aladega tegelemast või ära surid. Peale seda oli kickboxingu hooaeg ning aastal 2001 kui UFC ja groundfighting juba populaarsust olid kogunud siis Mike oli olnud ühes kickboxijate seltskonnas kes otsustasid ühel hetkel lihtsalt et viskavad kindad maha ja hakkavad maas võitlema. See muidugi oli oma algatuslik ning BJJ-ga sarnanenud kuidagi. Esimene valgustus toimus peale seda kui üks liikmetest Braziilias käis ja peale seda ütles et unustame ära mis me siin teinud oleme ja hakkame otsast peale. Hiljem tuli siia ka veel Pedro ja Tukaha klubi ja teisigi tegelasi ning Bjj sai NZ hoo sisse.
Tegu oli väga mõnusa väikse klubiga, imepisikeses linnas kuid korralikus saalis ja ägeda vibega. Kes ka teadlikud vähemalt ühest Eesti mustast vööst. Harrastajaid oli vähe, kuid see eest peab kiitma Mike meelekindlust et sellest hoolimata kohaliku klubi vedada viitsib kui vahest harrastajaid kohale tuleb ainult 2 või 3.
Järgmise korrani 3D-lased
Ps. Viimase ühispildi jooksul langesin salakavala judo heite ohvriks.:D Yehaa XD
https://www.facebook.com/KerikeriBJJ/posts/1201471809912159:0
Comments
Post a Comment