Kerikeri minema

Peale nädalast aia tööd suundusin tagasi Kerikeri. Jiujitsus käimine oli nõnda palju kasu veel toonud, et treeneri naaber oli kiiwi alal ning sain tööd seal siis kiiwi korjajana. Algsel lubati et tööd on kuni 2 nädalat aga kui kiiwis korjama asusin siis lõpuks sain ainult 3 täistööpäeva teha enne kui teatati et hooaeg on nüüdseks seal läbi. See oli üks mitmetest tagasilöökidest mis juba mõnda aega mind saatnud olid, alates august rehvi seest kuni haisvate märgade sokkideni autos mida ei saanud kuidagi kuivatada kuna vihmas sadas pidevalt ning väljas oli nii niiske öise ja päevase temp. kõikumise tulemusena et parem juba siis asju haisvas autos hoida. Sellist väiksed igasugu nässu minekud kogunesiid üksteise otsa ning esimest korda olles siin NZ-s tundsin et kergelt kopakas on ees. Samas ei olnud erilist väljundit ka kuidas enesetunnet parandada. Kerikeri tagasi minnes ööbisin samas telkimisplatsil kus enne kuna kõik hostelid olid täis. Seal oli üks prantuse paarike ning noor sakslane kes enamus ajast tööl ning ega see telkimiplats ka õhtul olnud eriline hangimise koht kus sotsialiseeruda. Kõik sõbrad teises ajavööndis ning kaugel sellest kuidas samastuda tundega, et oled üksi kuskil, eemal kõigest, ilma kontaktideta ning kõik veab jadapidi alt vaikselt. Probleemid kui sellised ei olnud suured iseenesest ega midagi ületamatut, aga samas mõnikord lihtsalt alateadvus tujutseb ilma mingi loogikata.

Viimasel tööpäeval sain noppida kiivisid kõigest kaks tundi, raha sai vähe aga piisavalt et nädalalõpu söök osta. Ja ega see kiivi korjamine mind väga erutanud ka. Kuna palka makstakse seal koguste pealt siis pidid sajaga korjama nii kiiresti kui said kiivid. Tundus sellise ülleliia rahmitsmisena ja tegelikult oli ka hea meel et rohkem ei pea seda tegema.

Reisimise juures on hea see et sind ei seo miski ning alati võid uue suuna võtta kui tahad. Ükskõik mis mure või probleem kuskil on, see on ikka seotud teatud koha, inimmestte või emotsioonidega. Mis kõik võid välja vahetada lihtsalt hetkega.  Peale sellist mini valgustst tegin otsuse, et kui Kerikeri mind siia ei taha siis ei pea siin olema. Peale jutuajamist ühe muldvana vanamehega telkimiseplatsil kes seal vabatahtlikuna töötas, sain targemaks et Bay of plenty on koht kus aasta läbi tööd leidub. Natuke googedamist, mõned telefonikõned ning järgmine hommik pakkisin asjad kokku. 

Kiivid kasvavad sedasi