Kerikeri

Kui tulin tulema kummalise nowifi woofimise kohast siis olid üsna kummaliselt lahked minu vastu ning isegi joonistasid kaardi mulle et kui tahan lähedaloleva mäe otsa ronida, et siis tean kuidas sinna minna. Ega mind see tglt ei huvitanud, olin võtnud endale tiba rohkem lõuna poole tunnike sõitu kohta nimega Kerikeri mis asus väidetavalt ilusas lahes nimega Bay of Islands. 

Kerikeri kohalikust raamatukogust/info punktist sain suunised kust leida ilus vaade lahele ning pikalt mõtlemata läksin vaadet nautima. Mäe otsas vaateplatvormil sai mõte aga otsa. Polnud ju mul erilist plaani mis edasi. Vaate imettlemmise asemel olin ninapidi telefonis ja infovoldikutes et välja mõelda kuhu minna, ööbida ja mida teha. Kuidagi koba peale avastasin et Kerikeri on Tukaha jitsi klubi kus ma paarkoda olin Aucklandis käinud. Veel ägedam oli see et trenn oli ka toimumas samal päeval. Kiirelt saatsin meili ning sain ka vastuse et tule aga õhtul kohale. Nüüd ainuke probleem oli see et mul polnud kohta kus ööbida ning kuna Kerikeri on üsna popp koht kus kiivisid korjatakse siis olid ka kõik hostelid täis. Samas aga tahaks peale trenni kuskil maha istuda, pestta ja inimesena tunnda. Kiire researchi tulemusena leidsin ühe campimise koha, kus olemas dushid ning isegi ka wifi. Kohale jõudes jõudsin kiiresti ainult nuudlid sisse lasta ning juba olingi teel maadlema. 

Jits toimus ühes hokisaali teisesl korrusel olevas judo klubi ruumideks. Treeneriks oli üks lillavöö kellel nimeks Mike. Äge oli see ka et kui ma mainisin et Eestist olenn siis teadis ta ühte Eesti jitsikat Martin Aedmat kes videosi ja artikleid jitsi kohta avaldanud ning tema sõnul olid need üsna huvitavad. Trennis palju inimesi ei olnud, 8 oli kokku ühe vanema judo treeneriga kes lõpuks maadlesid. Trenni teemaks olid arm dragid ning maha viimised. Rull pärast oli päris mõnus, naljakas oli rullida ühe tüübiga kes oli nii ümmargune et polnud kuskilt kinni haarata. 

Kerikeri tundus olevat sellinne väike mõnus maakohakene kus on 100 m nö. city linna tänavat poodide ja baaridega ning siis mõningaiid vaatamisväärsusi ümberringi. Kuna see linnake jättis mõnusa mulje kohe esmapilgust siis otsustasin järgmisel hommikul sinna jääda veel üheks ööks. Päeva kasuutasin ära linnas ringi käimiseks, kohaliku mehiko restorani külasamiseks kus siis chimmichangasid proovisin. Kohalikus audentses mauri külas, mis oli taastatud selliseks nagu ta kunagi oli, mis oli küll üsna peldik oma 4 õlekõrtest onniga ning ei olnud väärt ka 10 dollarit. Kõrval olevas pargis ka kus oli ilmselt üks vanimaid NZ maju, migi 200 a. vana mõisahoone. Samuti käisin Kerikerist tiba kaugemal olevat Kauri metsa vaatamas kus olid siis NZ kõrgemad puud. Mis tõesti jätsid aukartust äratava mulje ning ka rainbbow waterfalli nägin ära.