Kunksmoor

Kuigi esimene katsetus woofimisega läks aia taha ning oli tekkinud mõte selle asemel tööd teha siis sellegi poolest oli juba kokkulepe olemas järgmise kohaga kuhu end olin lubanud. 

Kui põhja tipus käidud siis sinna just läksingi. Ega ma just väga palju vaeva ei olnud näinud ja keskendunud sellele kuhu ma lähen, lihtsalt keegi oli vastanud et ok võid tulla ja nii ma siis selle woofimisega läksingi edasi. 

Pole mingi ime vist kui ütlen et taaskord asus see koht kuskil keset ei midagi. Ümbritsetuna ainult mägedest ja metssadest. Koha peal võttis mind vastu hunnik saba liputavaid koeri ning üks vanem naisterahvas. Peale maja ja seda ümbritseva tutvustamist asusinn juba rohima viimase tunnikese mis päeva valgust oli. Seda tehes juba jõudsin ennast kiruda, et ilmselt olen taaskord mingis kummalises weirdo kohas. Üksik veidi imelik vanem naine elab seal hunniku koeradega ning lisaks veel ka taimetoitlane. Kirusin ennast veel rohkem kui õhusöögi aeg käes oli ning ta tõi lauale taldrikutäie salatilehti. 

Aga kui eelmine kord olin olnud liiga naiivne siis seekord kiirustasin oma eelarvamustega ette. See salat oli fantastiline koos ise tehtud salatikastmega ning tegu oli eelootega ning pärast tuli oluliselt kosutavam eine. Ning tädi kes esialgu tundus natuke creepy oli tegelikult väga südamlik ning sõbralik. Tööde osas mis teha vaja oli, seletas ta alati põhjalikult ära mis vaja teha ning kuidagi ei kiirustanud mind tagant. Ise pühendas ta meeletult palju aega oma koertele, mis ühest kohast tundus ka jälle sellinne veidi kiiksuga asi olevat, kuna hoolimata oma sõbralikusest tundus et ta on ise selle valiku teinud ning pigem eelistab loodust ja loommi kui inimesi. Kuigi ega ma kunagi ei küsinud ja ma arvan et see pole ka oluline miks ta lõpuks seal metsas üksi oli. Oma aia tegemistes oli nii orgaaniline kui võimalik, ei mingit keemiat, kõik asjad kasutati uuesti, elektrit saadi päikese paneelidest ning sooja vett ahju kütmisega mis ühtlasi ka soojendas tuba. Komposti ja multsi kogus igalt poolt kus sai ning suur osa toidust mis lauale tuli oli kas ise kasvatatud, naabritelt saadud või turult ostetud orgaanilise tootmise tulemus.  

Oma koertega käis ta jalutamas iga päev vähemalt poolteist tundi. Ja mitte ainult enda koertega, vaid ka nö. küla pealt tulid ka teised koerad kaasa. Keegi ei saatnud neid, ega käskinud. koerad lihtsalt tulid kaasa rõõmust saba liputades ja ringiratast joostes. Nagu ta ise ütles, see on seepärast "it is doggy heaven". Kui see üleliigne koerte nunnutamine tundus algul imelikuna, siis järsku tundus et vb polegi niisama mõttetu see. Ta kunagi e tõstnud häält koerte vastu ega kamandanud neid, vaid palus ilusti ja ükskõik mis ta ütles koerad tegid seda, järgnesid talle, läksid õue, ootasid õues või teadsid milline on nende magamise koht. Ja nii kõik koerad, ka naabri koerad kes päeval kaasa jooksid kui ka koerad kes oldi tema kätte valmaiseks jäetud kui omanik ise kuskil pikemat aega ära. Kui pärisin selle kohta kuidas ta seda teeb, siis ta lihtsalt pöörab neile piisavalt tähelepanu ja tegeleb nendega, mis oli ka tõsi. Tal oli hoida antud just hiljuti üks mustavalge kirju koer, kes tema juurde tulles ei olnud kuulanud omaniku sõna ja keda too siis oli tirinud kaasa ja karjunud et ta midagi teeks. Kunksmoorikese, nagu ma ta ristsin kõige paremas mõttes, ütles et tema juures õppis koer aga korralikult käituma mõne päevaga kuna ta õppis sea lihtsalt teistelt koeradelt. Koerad olid ise ülisõbralikud ning ei väsinud kunagi kasutamast võimalust saba liputades pai tulla nuruma. 

Lisaks 5 v 6 koerale mis seal ringi jooksid oli tal ka 1 kukk ja 2 kana kes vabalt ringi taatsasid toas ning söögi taldrikud puhtaks nokkisid peale seda kui perenaine oli lõpetanud söömise. 

Minu ülessandeks oli seal aiaga seotud tööd, nagu põõsaste istutamine, rohimine ning hunnikutes multsi kühveldamine ning laiali vedamine ja puude raidumine. Üldiselt pole enne sellist tööd väga nautinud kuid seal oli väga hea tunne kui midagi sai tehtud. Tööd tegin päevas 4 tundi ning ülejäänud oli vaba, mille suuresti kulutasin trenni tegemisele või jooksmas käimisel. Õhtul sai kõhu jälle täis vege toitu, mis ei jätnud kõhtu tühjaks nagu alati olen arvanud. Samuti sain mekkida ka ise tehtud fijo veini. Fijo on mingi imelik vili mis maisteb üsna kummaliselt, kõige lähemale saab ehk maitsele maasika ja kiivi maitsesegu. Vein sellest ei olnud vähem kummalisem. Ta segas seda veel ka veidike meega kuna veini tegemisel suhkrut ta ei lisanud. 

Boonus oli ka see et mul oli seal oma maja. Väike aiamaja aga siiski oma maja. Päeval oli see väike nunnu hütt aga öösiti oli seal veidike creepy. Mitte sellepärast et väljas oleks kottpime ja sa oled keset ei midagi natuke imeliku tädikesega vaid seepärast et see oli  olnud mingi vene kiriku kabel. Seal oli lauaga kinni löödud pihi aken ning ristid akendel, laes oli viisnurga kujuline püramiidne aken. Taaskord ei küsinud selle kohta aga ei usu et see Kunksmoori oma oli sest ta usklik ei olnud, ilmselt eelmise omaniku tehtud keda ta aegajalt taga kirus.  

Üli nautisin seal olemisst,  veetsin seal nädala, aeg läks jube kiiresti aga mõnus oli seal. Alustasid päeva väikse tööga ning lõpetasid trenni ja jooksuga kuskil palmimetsa vahel. Viimasel päeval seal istutasin Queen palm tree puu asemele, mis küttepuuks olin raiunud (maha oli võetud enne minu tulekut). Ristisin puu Kalevipojaks. Midagi mis on Eesti pärast ning sobilik kõrgeks kasvavale puule. Kahju oli ära tulla aga uued seiklused ootasid, mis tundub et hasarti tekitav fenomen reisides. Kohata ja kogeda midagi uut kui midagi liiga koduseks muutub.