Hetke seisuga olen võlgu vähemalt kahe nädala blogimist. Siin aeg ja tegemised liiguvad kiiremini kui nende dokumenteeriimisega jõuan tegeleda. Taastan oma tegevused blogis ära kronoloogises järjestuses alustades sealt kus pooleli jäin. Üritan jõuda järjepeale ning postitada asju võimalikult vähese viivitusega et paremini väljendada hetke emotsioone.
Nii siis.. nädal peale valgustumist läbi universumi oli alles jäänud töötada veel üks nädal, tunne oli hea kuid veidike ärev et saab lõpuks minema selle tuima tööpealt NZ avastama. Ühel kolmapäevasel päeval kulges kõik üsna aeglaselt sest pidime ootama telliskive mida hunnikutesse laduda. Tööpäeva lõpus kutsus lihttööliste supervisor mind enda juurde ja ütles et tahab rääkida ning ilma pikema jututa ütles "unfortunately e have to let you go". See uudis tabas mind parasjagu üllatusena, et mis mõttes mind, kuna ehitusel on hunnikuteviisi teisi lihttöölisi kes suht niisama uimmerdavad ringi, nagu näiteks tellingutel magav horvaatlne. Kõõrdsilmne (tal üks lay eye mis alati vaatas kõõrdi kuskile) ülemus ei osanud midagi tarka selle peale öelda peale lollide vabanduste. Saatsin ta kuradile ning marssisin minema.
Kuna sain selle töö aga agentuuri kaudu siis ei olnud midagi keerulist siin, pidin järgmine hommik pool 7 agentuuris kohal olema, kus siis vabade töökohtade olemasolul suunatakse kuskile mujale. Kuna agentuuri kaudu antavad tööd onn kõik üldiselt ajutised siis ei ole tegelikult imestada et inimesi aegajalt ära saadetakse. Tuju oli loomulikult mõru et tuimalt saadetakse minema tuues vabanduseks et ei olda minu tööga rahul. Mõru tuju ei kestnud kaua kuna leidsin et ei ole mõtet lasta end häirida sellistest mõõtetutest asjadest. Samuti olid ka kõik inimesed hostelis supportivad ning sai palju nalja rääkides sitast ehitustööst.
Paaril hommikul kui agentuuriss pärast seda käisin nägin veel mõnda töölist ehituselt kes kõik olid nö. vallandatud. Igale oli toodud eriinev pöhjus ning tundus et kõik ära saadetd inimesed olid suht hard working tüübid, peale horvaatlase kes tellingutel magas. Ühe jutu järgi oli ehitusell liiiga paju inimesi ning probleeme eelarvega ning siis saadeti inimmesi minema sealt. Mina sain aga kõlge teatava märtri staatuse kuna minuga tehti ots lahti ning nagu ma kuulsin siis paljud ehitusel olnud et wtf mind lahti lasti, et see oli täiesti põhjuseta. Isegi super laisk horvaatlane oli helistanud agentuuri ja sealt küsinud et miks mind minemma saadeti ilma põhjuseta. Mis muidugi tekitas hea tunde et teised inimesed teadsid et ma ei ole mingi pudulojus ning leidsid et tegu oli ülekohtuga.
Kuigi see ehtustöö oli nüri siis miinimumpalgaga oli seal hea töötada kuna tunde kogunes nädalas ikka päris hästi. Kuna järgmine hommik saatis agentuur järgmisesse kohta tööle siis väga hullu ei olnud. Järgmine hommik saadetu mind mööblikauplusesse mööblit kokku panema, põhiliselt toole ja kappe. Phmts. nagu mängiks ülisuurte lego klotsidega päev otsa. See oli päris rahulik ja mõnus tegevus, mida nautisin ikka mõnuga peale ehitust. Seda jagus 2-ks päevaks peale mida mind saadeti sporditarvete lattu komplekteerima, kuss lao pidajaks oli Samoalt pärit rugbi mängija, kes oli üsna muhe tegelane ning kuna tööd ei olnud palju sai niisama rohkem lobisetud. Viimasel päeval andis ta kaasa ka meeneks spordijoogi pudellii ning kommi mis olid mõeldud klientidele.
Tagantjärele vaadates tundub et oli igati hea et mind ehituselt minema saadeti kuna päev peale ehituselt lahkumist sadas praktiliselt iga päev.
Comments
Post a Comment