Screw it, I am on my holiday

Käes oli viimane nädal. Hostel makstud lõpuni, järgmiseks nädallaks bookitud woofing koht põhjas kuskil 5 h. sõidu kaugusel Aucklandist. Esialgne mõte oli töötada nädala lõpuni ning reede pool päeva ehitusel olla ning siis agentuuris käi lõpetamiseks allkiri anda ning alustada puhkamisega. Kuna aga ehituselt mind minema saadeti tähendas seda et igapäev sain random töid ning ei teadnud ette mis kus toimub. Kuna see tundus suht kaoseliine ning mõttetu ka viimaseid sente taga ajada siis mõlkus peas mõte veidi varem ära tulla töölt. Olin veel selles osas kahe vahel, et ei viitsi mõttetut jama tööd teha kuid samas tööd olid olnud lihtsad senimaani ja raha kulub ikka ära. Samal ajal olid ühed plaaninud hoostellist minna neljapäevasel päeval Waiheke saarele, mis samuti Aucklandi lähedal. Tegu siis veidi suuremma saarega kui Rangitoto kus ka väike külake peal. Ilmad ei tundunud lubavad ning tõotas tulla hunnik vihma sellel päeval. Esialgu tundus parem mõte kükitada kuskil laos ning koguda viimased ekstra kopikad.

Järgmine hommik suunati mind agentuurist taas lattu nagu oli oodata. Kollektiiv oli seal keskeale lähedal või selle ületanud juba ning minu ülesandeks sai ladudes olevate riiulite puhastamine kuna kuu aja pärast oli keegi suur boss sinna tulemas kellel nad vist muud ei osanud ette näidata kui puhtaid riiuleid.

Vaikselt riiueleid mingi katkiste särgi tükkidega puhtaks hõõrudes jõudsin suhteliselt loogilisele järeldusele „screw it, I am on my holiday“. Ma  olen siin selleks et maailma avastada,olen vaba kui lind ega pea siin midagi tegema mida ma ei taha. Mõned hetked hiljem olid sõbrad hostelist juba tripi saarele bookinud järgmiseks päevaks. Tööpäeva lõpus ütllesin laopapidelle  et sorry mates ning tulin tulema.

Hommiku teele asudes olin vist kõige värskem meie 5sest seltskonnast kuna keegi muu väga ei olndu harjunud ärkama nõnda vara. Sadama jõudmiseks tulli läbida pikk maa autoga Aucklandi kuna oldi otsustatud minna sadamast mis küll kaugemal kesklinnast kuid pileti hind tuli tükimaad odavam. Tee peal sadamasse saatsin meili ka agentuuri oma tööajatabeliga mille peale sain kiiresti kõne et kas ma täna tööle ei lähegi. Ega nad väga ei reageerinud eriliselt ka kui ütlesin et reede kirjutaks lahkumisele alla ja ongi kõik. Ilmselt selliseid uuisapäisa tegelasi neil seal külllaga.

Teekond saarele oli mõnes mõttes vähem põnevam kui Rangitotole kuna ei olnud nõnda meeldejäävat vaadet linnale. See eest ilm oli  ilus ning päiksene. Saarele jõudes hakkasime navigeerima praami pealt saadud kaadi jäärgi kuskile umbkaudses suunas kus oli hostel kuhu olime plaaninud jääda   üheks ööks. 

Jõudsime oma otsaga lõppuks ühe ranna juurde kus kerge snäki ja kohvi pausi tegime, mis kõrval olevast poest saadud. Nosisin täie mõnuga oma shokolaadi küpsiseid kui järsku märkasime kaugemal ranna ääres midagi vingerdamas. Lähemale minnes selgus et tegu oli ühe päris piraka angerjaga, üsna sarnane sellisega mida loomaias olin näinud. Too siis siputas kuival ning ahmis õhku. Otsustasiin usskala ära vette vedada. Usskala oli juba üna uimane ning ennast väga ei liigutanud aga nii kui ta vette  sai siis muutuus erksamaks ning vingerdas sügavamale vette kuni kadus silmmist. Kuigi tegu oli kalaga, eriti veel lolli kalaga kes suuutis  3 m kuivale maale ronida enne kui avastas et talle see asi ei sobi siis oli siiski endal hea tunne et kala sai vette aidatud. 

Jätkasime mööda kaljuäärset rada, mäest üles ning hiljem ka kaljusel rannal mis vormitud tõusu ja mõõna poolt. Otsustasin muidugi ühe 10 m kaljunuki peeale ronida mis veest välja kerkis, kuhu tippu jõudes jalg peaaegu libises ning mõtlesiin endamisi, et nahka on vaja ronida igale poole. Tee pilt ära ning kõnni edasi. Mõnes mõttes ega ma olnud targem kui see angerjas kes kuivale jäi. 

Teekonda jätkates jõudsime veidike liivasema ranna juurde kus tundus olevat hea koht järgmiseks pausiks ning kergeks supluseks. NB! Vulkaanilised kivid, mis moodustavad valdava oosa nz kividest mis siin igal pool näha on üsna teravad. Ühe sellise leidsin vee alt üles supeldes. Ma isegi ei kukkunud sinna otsa ning see mis ei tundunud olevat midagi rohkemat kui kriimustus siis veest välja tulles tilkus verd vasak käsi oma 10 min. verd. Iseenesest ei olnud midagi hullu, väiksed kriimutused kuid lihstalt sügavad. Enne tulekut olin just mõelnud et plaastrid peab kkaasa võtma kuid siiski jätsin need maha. Õnneks salvrätikud ning maadlus teip olid piisavad et kiirremont teha käele ning edasi jätkata teekonda. Muidugi nägime veel hunnikute viisi suu ammuli jätvaid vaateid lahe soppidele mida kõike ei jaksa siin ära kirjeldada. Mingiks hetkeks olime jõudnud ühest kolmest hostelist mis saarel asus ning kuhu meil oli öö bookitud.

Ilma mingi varasema infota selle kohta mis hostel oli ei oodanud ma midagi erilist aga selgus et oli kergelt ladina ameerika hõngulise kohaga nimega biodome, kus kogu maja oli käsitsi ehitatud ning recyclitud asjadest. Kogu vesi saadi vihma veest ning elekter päikese paneelidest. Aias oli hunnikute viisi sidruni puid. Vastu võttis meid Pepe kes päris kuskilt ladina ameerika riigist mille nime ei vaevunud meelde jätma, sest hostelis ringi uudistamine tundus ägedam. Üldse ei osanud kuidagi midagi sellist oodata ning endamisi mõtlesin et sellised kohad on ühed põhjused miks reisida, sest kunagi ei tea kuhu ägedasse kolkasse välja jõuad. Kõige rohkem meenutas see tunne mida see hostel tekitas oli see kui Tallinnas texase baari sisse astud. Elav, iseloomukas, hunnikutes detaile mida märgata, natuke müstiline, põnev ning fantaasiat ergutav. Samal arvamusel  oli ka ülejäänud seltskond, mitte Texase baari osas aga et tegu oli hosteliga kus kindlasti tahaks rohkem olla kui ainult ühe öö. Samas meil kõigil olid järgmiseks päevaks tegevused olemas mis vajasid tegemist.

Otsustasime siiski saarest viimast võtta ning pärimise peale mida teha kuhu minna andis keegi hostelist idee minna päikese loojangut vaatama. Mis aga peale 40 min jaluutamist selgus et me ei leidnud õiget teed üles ning järgmine päev nö. kodu hostelis tagasi olleset päikese loojangut ei näe Wahike saarel, ainult tõusu.

Nö. „päikese loojangu rannast“ lahkudes olid kõik veidi pettunud, oli pimedaks minemas ning tagasitee oli valgustamata tänavatel. Lisaks terve päeva olnud päikeselline ilm otsustas siis et on õige aeg padukaga peale hakata. Kõik olid päev otsa söömata ning eesmärgiks oli jõuda söögikohani. Kui reisil Waihekele oli madalseis siis see oli just see hetk kuid õnneks meeleolu väga palju ei langenud sellistest tagasilöökide seeriast ning kõik suutsid säilitada oma optimismi.

Lõpuks jõudsime ühe fish’n chipse pakkuva kiirtoidu putkani, tellisin megahunniku totiu mis oli ünsa kuiv ja igav aga täitis kõhtu. Muuseas waihikel peaks olema hunnik veini istandusi ning kuulus on ta oma veini degusteerimise valikute poolest. Kuna me aga terve päeva saart avastasime ning vaesed backkpackerid olime siis ainuõige lahendus oli ise enda degustatsioon teha. Peale kosutavat einet tuli kindel otsus minna läbi ka poest ning kaasa krabada mõned veinid hosteli. 

Meil oli hosteli suurim tuba, mis tegelikult mõeldud privat toana kahele. Seal oli nö. toa teisel korrusel ilmatu suuur voodi. Kuna aga 5ksi tulime siis saime soodsama hinna kui kõik ühes toas ööbisime, kuna seal oli veel piisavalt diivaneid mis lahti käisid ning iga üks sai omale sooja koha. Õhtu jätkus veini „degusteerimisega“ ja jämmides chillli muusika taustal. Arvan et see on seni üks mõnusamaid õhtuid mis seni NZ on olnud. Üks selliseid momente kus tahaksid et aeg peatuks et saaksid nautida seda hetke lõputult. Hostelis kuulsin ütlust et NZ on eemal kõikidest maailma muredest aga Waiheke on eemal kõikidest NZ muredest. Sel hetkel tundus et see ongi nii. oled teisel pool maailma oma kodust, oled leidnud ägedad inimesed kellega ringi jämmida  ning pole ainsatki muret, ei mineviku, oleviku ega tuleviiku suhtes.

Hommik algas üsna kiiresti taaskord kuna pidime jõudma 11-nese praami peale. Hommikusöögiks oli ploomimoosi sai juustuga, mis maitses paremini kui kõlab. Naljakas oli see et istudes laua taga moosisaia nosides ütles Pepe midagi sellist täiesti lambist „Reisimine on nii vaba tegevus, sul ei ole mingeid muresid, elad päev päeva kaupa ning kohtud uute inimeste ning kohtadega, aga mitte ükski hetk ei ole  sul muresid“. See oli tunne nagu oleks ta mõtteid lugenud, sest mõned päevad varem olin jõudnud samale järeldusele. Järeldusele mis mind Waihekele oli toonud ning toonud samasuguse rahulolu eelmisel õhtul. Hetkeks oli sellinne tunne nagu oleks ma ise valjusti mõelnud.

Samas aega ei olnud, tulli Pepe ja hosteliga hüvasti jätta ja asuda praami poole teele. Teekonda sinna olime veidike alahinnanud ning jõudsime phmts. 3 min. enne praami lahkumist.

Teekond tagasi kulges vaikselt ning sündmuste vaeselt kuid samas süda oli rahul täpselt nagu Pepe ütles, ei olnud mingit muret,  ainult rõõm.

Paar lugu mis seal olles meelde jäid
Hosteli saabudes - Ocean John Butler Trio

Õhtul meelolu tõustes vahetus biit natuke hoogsamaks:
Catgroove - Parov Stelar