.....
Sõitsin autoga, vihma sadas ning tuju oli muserdav. Olin just lahkunud hostelist ning olin teel kuskile telkimise kohta, mis ei olnud väga kaugel Aucklandist. Ei osanud midagi arvata ega oodata sest ega ma polnud enne Aucklandist välja läinud. Kui GPS ütles ett mingi natuke alla 40 km sõitu võtab poolteist tundi siis ma väga ei mõelnud sellele ning arvasiin et paneb niisama segast. Kui linnapiirist välja sain sain aru et see vb ei olnudki vale, sest teed siin linnast väljas on nagu lõuna Eesti teed kuubis... korda Lõuna Eesti teed kuubi mustmiljon. Pidevalt mäest üles ja alla sinkavonka S kurve mingi kuradima kuristiku kõrval. Ja ega kindlust ei tulnud juurdeohe mitte üldse kui tee läks üle kruusa teeks või et lihtsalt suvakas kohas jõgi voolas risti üle tee. Reaalselt mõtlesin et wtf kuhu ma nüüd teel olen.
Lõpuks jõudsin oma otsaga telkimise platsile, ümberringi laiusid mäed ning ma olin kuskil orus, vihma sadas endiselt, telefonis oli 0 levi ning mul ei olnud õrna aimugi mida peale hakata. Leidsin üles lõpuks koha kuhu sain auto parkida ning läksin kõrval olevasse shelterisse.
Pean lisama juurde kirjastuse poolt vahemärkuse, et enamus camp site nz on tasulised ning jäävad kuskil 10 dollari piirile öö kohta. Kuskil suvalises kohas üldjuhul campida ei tohi kuna igalpool seda keelavad sildid. Ja kui vales kohas oled siis üldjuhul saad trahvi ka nagu hostelis osadelt kuulsin. Mingi värk seoses looduse hoidmise, mitte reostamise ning et camperid situvad muidu koha ära. See eest on aga üldiselt camp kohtades varjualused, wc-d, köögid jne. Pole just päris metsamehe campimine Eesti mehe mõistes aga no missa teed, ei hakka mingi ametnikuga vaidlema ka et 200 daala trahvi ei tohi teha kuna sa oled vuss ja ei oska lageda taeva all magada. Aga annywho...
Shelteris ootas mind ees üks noor saksa paarike kes nagu enamus sakslasi siin, on peale keskkooli tulnud trippima 4-6 kuud enne ülikooli ja kes siis siit lahkkumas järgmise 10 päeva jooksul. Oli naljakas aga äkitselt ma ei olnudki üksi kuskil enam ning hostelist lahkumise nukrus ei vaevanud enam nii väga. Sai sigaretti tehtud ning õlut joodud nendega. Vahepeal ronisin ka lähima künka otsa et saada natukenegi levi ja veel mõned olulised messaged saata mis vajasid saatmist ning siis läks edasi õhtu saklaste seltsis. Hiljem liitus veel 2 saksa paarikest kes koos esimestega olid sinna tulnud aga olid jalutama läinud just enne minu saabumist. Lõpuks meenutas see shelter nagu mingit polaarekspeditsiooni punkrit, telkimise kile tõmmatud nööridega ukse ette, mingi pada podises tulel, ning väljas oli korralik tormi tuul ja vihm.
Hommiku otsustasin võtta mis võtta annab sellest kohast ning tegin tiiru lähi ümbruses enne lahkumist. Seal oli palju rohkemat ja näha ja käia aga ma käisin ära rannas ning kaljukoopaid vaatmas. Koopad oli tõsiselt ägedad. midagi sellist nagu väiksena koopana ette kujutasid, suur ava kalju sees mis viis mitukend meetrid edasi kalju sügavusse.
Teel koobastesse korraks oli mõte hajevil ning peaaegu libastusin ning korraks käis peast läbi mõte, et olen üksi kes teab kus ilma levita ning kui midagi juhtub siis perse majas. Seekord ei juhtunud midagi aga üksi reisimisel, kus sul on vabadus ja sa ei vastuta kellegi eest on ka oma tumedam pool.
Telkimise platsil ütlesin sakslastele head aega aega ning asusin jälle teele.
Ja hommikune tripp looduses.
Comments
Post a Comment