Viimasest postitusest on tükk aega möödas. Vahepealne elu olu on läinud kuidagi kiiresti, päevad sulanduvad ühte. Mitte seepärast et igav oleks aga just vastupidi, pidevalt on mingi väike jämm sees ning selle kõrvalt ei ole viitsimist blogiga tegeleda.
Ühesõnaga olen juba ei tea kui mitu nädalat pesitsenud Tauranga/Mount Maunganui kaksiklinnas. Tegemist on kahe erineva linnaga, mis üksteisele väga lähestiku tönu omapärasele poolsaare kujule ning ühendatud sillaga.
Tauranga on NZ suurim sadama linn ning seda tööstuse hõngu on ka tunda siin ringi sõites. Hostel kus elanud olen on Mt Maunganui pooleel. Uksest välja astudes kõrgub üle 200 m kõrge mägi paari km kaugusel. Linnad ise on mõnusad väikesed ja lihtsad, mis mulle täitsa meeldima on hakanud. Oma aega olenn siin sisutanud regulaarselt BJJ-ga, jooksmise (Mõõtsin ka oma marsruudi ära ükspäev.: Jooksmas Joosta on mõnus. Mäest üles 200 m järsu kallakuga ja mööda pikka liiva randa) ja niisama trenniga. Aegajalt tööd tehes, mida on napilt olnud piisavat et elamis kulud ära katta ning eesmärgist raha koguda pole midagi välja tulnud. See eest olen hulganisti sotsialiseerunud kaas seljakotilastega.
Ühesõnaga olen juba ei tea kui mitu nädalat pesitsenud Tauranga/Mount Maunganui kaksiklinnas. Tegemist on kahe erineva linnaga, mis üksteisele väga lähestiku tönu omapärasele poolsaare kujule ning ühendatud sillaga.
Tauranga on NZ suurim sadama linn ning seda tööstuse hõngu on ka tunda siin ringi sõites. Hostel kus elanud olen on Mt Maunganui pooleel. Uksest välja astudes kõrgub üle 200 m kõrge mägi paari km kaugusel. Linnad ise on mõnusad väikesed ja lihtsad, mis mulle täitsa meeldima on hakanud. Oma aega olenn siin sisutanud regulaarselt BJJ-ga, jooksmise (Mõõtsin ka oma marsruudi ära ükspäev.: Jooksmas Joosta on mõnus. Mäest üles 200 m järsu kallakuga ja mööda pikka liiva randa) ja niisama trenniga. Aegajalt tööd tehes, mida on napilt olnud piisavat et elamis kulud ära katta ning eesmärgist raha koguda pole midagi välja tulnud. See eest olen hulganisti sotsialiseerunud kaas seljakotilastega.
Hostel on oluliselt suurem kui eelmine hostel kus olin. See ka tähendab, et rohkem inimesi ja asju toimumas. Esialgu kui siia saabusin siis nagu iga uue kohaga, tundus see harjumatu ja võõras ning vaikselt mõtlesid et nagunii pole nii hea kui eelmine, mis oli väike ja hubane koos paljude sõpradega. Eri konservatiivne mõtlemine.. paar päeva hiljem tundus see juba täitsa mõnusa koduna kõikide mugavustega.
Ei läinud palju vaja ja täpselt nagu kinos, uued inimesed ning uued sõbrad kellega aega veeta. Erinevalt eelmisest hostelist kus valdav osa oli prantslasied siis siin see oluliselt kirjum. Päris hea hunnik inimmesi on ladina ameerikast ning ka igalt poolt mujalt maailmast.
Ühel esimestest õhtudest siin, olin end valmis seadnud õhtusöögiks kartulipudur tegema. Jõudsin just kartulid koormiseks välja võtta kui üks Taiwaani tüdruk teatas et pidu hakkab peale ja lähme linna peale. 3 sekundit mõtlemist ning mis siis ikka kartulid kotti tagasi, tühja kõhu peale õlu sisse, paar tükkki taskusse ning linna peale. Sai veidi kohaliku baari ja klubi kultuuri eluga tutvuda :)
Kohanemine uue hosteli ja inimestega on läinud. Lisaks igasugu muudele inimestele olen saanud siin tuttavaks ühe tüdruku Taiwanist, tüdrukuga Hiinast ning ühe Soome tüübiga. Tekkinud on suht iseorganiseeruv gäng. Mis tähendab et tegevustetut momenti ei ole olnud siin, alati on süüa või juua midagi või mingi tegevus. Üsna hulganisti on maha peetud pinksi turniire Soomlasega, kus siis õlut enne, pärast või ka mängu ajal tarbitud. Soome ja Eesti õlu kultuur on üsna sarnane, nii et selles osas on lihtne leida ühist keelt.
Aasia plikadega on äge see et nad alati kokkavad hunnikutes Aasia kulinaariat mida siis lahkesti jagavad. Rohkem kui ükskord on juhtunud et olen oma söögi valmis teinud mis siis jäänud külmkapi nurka vedelam kuna lihtsalt toidetakse millegi paremaga. Siin võib isegi ära harjuda selliste kommuuni kultuuri õhtudega kus igaüks midagi kokkanud kokku ning pott teeb tiiru lauale peale.
Samas olen ka enda cooking skilli veidi upgradenud tehes valmis kartulivormi, mis on iseenesest imelihtne teha kuid eksperimenteerida on sellegi poolest äge. Viimaseid eksperimente oli juurviljad singi, mee ja sidruniga, mille võib lugeda väga edukaks. Lisaks olen veel ka õppinud hiinapärast riisi juurikatega tegema ja ka pelmeene. Peaksin mingil hetkel oma retseptikogu ka kokku võtma ja sellest pikemalt kirjutama.
Samas sellised kulinaaria kultuuri kogemusi toimub üle hosteli. Alates burgeri söömisest, pelmeenide tegemiseni, pannkoogi hommikuteni kuni Jaapnlaseni välja kes kala püüdis ning tuli ja valmistas sushit. Sushi söömise juures meeldis mulle see et see oli suht talupoja stiilis. Oli nori, riis, kala, jm ained mis sai sushi vahele pista ja siis neid ei tehtud mitte ette valmis vaid igaüks rullis endale ise oma sushi kokku söömise ajal. Täpselt nagu hommikul võikut süües aga sushiga.
Lisaks sellele on ka muud kino siin veel toimunud. Ja isegi ka päris kino. Käisin kohalikus kinos vilmi vaatamas mida ma soovin et ei oleks käinud vaatamas aga mote tundus hea sest esimene osa 20 a. tagasi meeldis mulle. Vaston ennatlik öelda et NZ kõik kinod on siin üsna nirud aga see kus käisin meenutas oma interjöörilt Sõpruse kino aastast 2003. Tallinna peallinnlasele kes käinud ainult modernsetes super kino kompleksides tundus see natuke naljakas.
Ühel heal hetkel otsustas Taiwani plika omale ajutise auto osta. Ilma pikemalt mõtlemata ning kellegiga konsulteerimata ostis netist auto mida nägi esimest korda kui ostu vormistama hakkas. Siis selgus alles fakt et tegu manuaaliga millega polnud harjunud sõitma. Mis tähendas et pidime kambakesi harjutus sõitu tegema. Kõigest korra eksisime kellegi hoovi autoga ära, magas ühe parempöörde maha, korra sõitis ristmikul teisele auole ette ning 20 korda kui kõik karjusid autos et no no stop slow down 0_o
Ühel ilusal päeval sai ka kohas nimega MClarren falls.
Aasia plikadega on äge see et nad alati kokkavad hunnikutes Aasia kulinaariat mida siis lahkesti jagavad. Rohkem kui ükskord on juhtunud et olen oma söögi valmis teinud mis siis jäänud külmkapi nurka vedelam kuna lihtsalt toidetakse millegi paremaga. Siin võib isegi ära harjuda selliste kommuuni kultuuri õhtudega kus igaüks midagi kokkanud kokku ning pott teeb tiiru lauale peale.
Samas olen ka enda cooking skilli veidi upgradenud tehes valmis kartulivormi, mis on iseenesest imelihtne teha kuid eksperimenteerida on sellegi poolest äge. Viimaseid eksperimente oli juurviljad singi, mee ja sidruniga, mille võib lugeda väga edukaks. Lisaks olen veel ka õppinud hiinapärast riisi juurikatega tegema ja ka pelmeene. Peaksin mingil hetkel oma retseptikogu ka kokku võtma ja sellest pikemalt kirjutama.
Samas sellised kulinaaria kultuuri kogemusi toimub üle hosteli. Alates burgeri söömisest, pelmeenide tegemiseni, pannkoogi hommikuteni kuni Jaapnlaseni välja kes kala püüdis ning tuli ja valmistas sushit. Sushi söömise juures meeldis mulle see et see oli suht talupoja stiilis. Oli nori, riis, kala, jm ained mis sai sushi vahele pista ja siis neid ei tehtud mitte ette valmis vaid igaüks rullis endale ise oma sushi kokku söömise ajal. Täpselt nagu hommikul võikut süües aga sushiga.
Lisaks sellele on ka muud kino siin veel toimunud. Ja isegi ka päris kino. Käisin kohalikus kinos vilmi vaatamas mida ma soovin et ei oleks käinud vaatamas aga mote tundus hea sest esimene osa 20 a. tagasi meeldis mulle. Vaston ennatlik öelda et NZ kõik kinod on siin üsna nirud aga see kus käisin meenutas oma interjöörilt Sõpruse kino aastast 2003. Tallinna peallinnlasele kes käinud ainult modernsetes super kino kompleksides tundus see natuke naljakas.
Ühel heal hetkel otsustas Taiwani plika omale ajutise auto osta. Ilma pikemalt mõtlemata ning kellegiga konsulteerimata ostis netist auto mida nägi esimest korda kui ostu vormistama hakkas. Siis selgus alles fakt et tegu manuaaliga millega polnud harjunud sõitma. Mis tähendas et pidime kambakesi harjutus sõitu tegema. Kõigest korra eksisime kellegi hoovi autoga ära, magas ühe parempöörde maha, korra sõitis ristmikul teisele auole ette ning 20 korda kui kõik karjusid autos et no no stop slow down 0_o
Ühel ilusal päeval sai ka kohas nimega MClarren falls.
Veel aega on mööda saadetud kaardimänguga, lemmik multikategelasi joonistades ning katsejänesena plikadele soengu tegemisel.
Tööga on siin ainuke asjana nirusti. Agentuuuride kaudu saab tööd mõneks päevaks nädalas, mis vaevalt katab jooksvad kulud. Vahepeal sain pikemalt tööd ühes saekaatris kus nö. roundtable peal olevat puitu sorteerisin. Mis tähendas seda et saekaatrist tulnud puit veeres lindi pealt 15 m. läbimõõduga ümmarguse laua peale, kust siis tuli erinevad jupid õigesse hunnikusse laduda. Phmts. 9 tundi päevas 6 m. palke lohistada. Keeruline on ette kujutada raskemat tööd tsiviliseeritud maailmas. Kondid ja lihased andsid endast selget tunda päeva lõpus. Kõige absurdsem probleem mis tekkis oli see et enam ei suutnud käis rusikasse panna, kuna viis kuidas palgid hunnikusse sai nägi välja sedasi et haarad sellest kinni ning viskad pool lohistades selle oma kohale.Aru ma ei või muidugi miks ei võiks liini pealt kohe õigesse hunnikusse asi minna ja peab selle asemel seda sorteerima ja laduma käsitsi. Aga.. eh what ever keeps me busy.
Loomulikult peale Rambo levelil tööpäeva olen ikka roninud trenni maadlema ning õhtul suht tuima tükina voodisse vajunud.
Üks põhjuseid miks otsustasin Bay of plenty kasuks oli fakt et googel andis vastusek 3 erinevat BJJ klubi ning 2 Capoeira klubi. Capoeira klubi oli imelik kus käisin teine suletud ning 3st jitsi klubist jõudsin ainult ühte. See eest aga regulaarselt 2 korda nädalas ning ka korra avatud matil. Trennid toimusid nö. martial arts academy nimelises spordiklubis, kus sai lisaks BJJ veel harrastada ka hulganisti muid alasid mille seas olid ka muay thay ja kung fu, kuhu oleks tahtnud veel minna aga ajad ei sobinud eriti hästi.
BJJ trennid olid seal veidi teise iseloomuga ning keskenduti take downidele kuna mingid võistlused olid tulemas. Tehniliselt paremaks seal kindlasti ei saanud kuigi natuke teadmised rikastusid take downide osas. Trennid olid üsna fyysilised. Soojendus oli tavaliselt u. 45 minutit kuhu sekka oli visatud palju üldfüüsili harjutusi, kätekõverduse, kõhulihased jm. ning trennid kokku kiskusid kuskile 3 h. ligidale. Päris äge oli käia siis kui saekaatris töötasin. Füüsise viis ikka maksimumi lähedale. Nagu ka tteistes jitsi klubides siin oli tradistiooniks trenni lõpus kõigil kätt suruda, mis võttis nii palju aega alati. Veidike tobe komme aga samas kõik olid muhedad trennis.
Kuigi uued sõbrad ja seiklused on ägedad ja puha siis aasta kõige tähtsam päev, jaanipäev, mida juba parima sletskonnaga tähistatud vist 13 a. möödus seekord üksi omaette hostelis juues õlut. Nii palju sai pidu et Taiwani plika oli teinud hunniku sööki mida ta hirmsasti tahtis minuga jagada. Jaanipäeval peale tööpäeva mis oli seisnenud kraavi kaevamises vihma käes käisin poest läbi ning ostsin mingit pudi padi snäksi ning ja mehiko pärase take away. Õhtu tipphetk oli see kui sai sõpradega kodumaalt grupi kõne tehtud. Kummalisel kombel oli see aasta igaüks kuskil erinevas kohas saatuse tahtel, mis tähendas et olenemata sellest kas oleksin NZ või mitte siis see aasta poleks olnud võrdne eelmiste aastatega. Konverents kõne mis algas awkwardilt stiilis "ok oleme nüüd kõik toru otsas, mis nüüd..?" sai siiski hoo sisse ning jätkus üle 40 minuti. Ei tundu just erilisena aga kõhus on sellinne soe tunne kui tead et sõbrad on ka su sõbrad isegi 20 000 km. eemal.
Ahja. Ostsin omale uue auto. Hipi bussi müün maha millalgi. Võtab liiga palju kütust. Uue auto sain endale suht koba peale. Yhel esimestest tööpäevadel ehitusel töötasin koos ühe noore sakslasega ja nagu selgus oli ta samas hostelis minuga. Päev varem olin näinud parklas uut autot millel müügi silt kyljes ja ütlesin et hmm tundub hea, peaks järgi uurima. Ei pidanud midagi uurima, kukkus ise sülle. Autol oli aga aegumas WOF ning see tuli uuendada. Peale kohalikus ülevvaatuses käimist tuli pudi paddi asju seal parandada aga kunna ostmisel oli kokku lepe sellinne et ykskoik mis parandus laheb see laheb myygi hinnast maha, seega mind see vaga ei morjendanud. Sain just ülevaatuse läbinud auto alla turuhinna. Eks näis kui hästi see sõidab.
Ma ei teagi kaua ma siin nüüd olen olnud, vist 3 nädalat. See aeg on läinud kiiresti ja ühtlasi tundub ka igavikuna. Igavikuna seetõttu et kõik muu peale töö on loksunud paika justkui see oleks pidanud nii olema koguaeg. Seda blogi postituston olnud siiamaani kõige keerulisem kirjutada, et võtta kokku seda kuidas siin on mul läinud. Siin olles on tekkinud palju uusi tutvusi, kogemusi ja uusi asju õpitud. Phmts. need on olnud nagu tavalised argi päevad... Elu kaugel, teises maailma otsas hostelis, põnevate inimeste ning pidevalt liikuvuses. Sündmusi ja seiklusi, selliseid suuri ei ole olnud teab mis suur hunnik aga pigem on see tunne mis siin olles on tekkinud.
Üks uus asi mis siin olen enda jaoks avastanud on ennast salgav alturism. Vahepeal oli hostelis üks vanem tüüp kes niisama reisi sell ja elu näinud mees. Ta oli alati üli rahulik ja positiivne, isegi kui ta töölt vallandati siis õhtul kui mõned lorud hostelis olid jätnud nõud pesemata siis ta ilma mingi kohustuseta selle osas hakkas neid pesema. Kui küsiti et miks teed, et koristaja töö on seda teha, ütles ta , "I am just making someone else happy".
Sama vaimuga on ka Taiwani tüdruk. Tema puhas siirus ja abivalmidus on asi mida kuidagi mõõta ei saa. Süüa tehes jagab ta alati seda, koristab enda ja teiste järel. Ta läheb sõna otseses mõttes särama kui ta saab midagi head teha kellellige. Mulle näitteks ostis lihtsalt villased bambus sokid ehitusel töötamiseks. Ja kõige selle juures ei oota ta kunagi midagi tagasi ja teeb seda siiralt südamest. Tuima enesekeskse ahne Eestlas kultuuri kõrval on see lausa shokeeriv. Iseenesest lihtne asi. See ei võta sinult midagi, aga annab nii palju. Endale ja teistele.
Alturismist tulvil otsustasin viimasel päeval hostelis koogi teha. Tööd ei olnud ning sai päeva sisustatud. Erilisi kogemusi mul kookidega ei ole ning lubasin selle välja enne kui ise ka teadsin mida tegema hakkan kuid järsku meenus küpsise kook ja kirju kook. Mõeldud tehtud, poes käidud ja hakkasin meisterdama. Plaan oli kirju koerast teha alumine kiht küpsise tordile. Küpsise tort ja kirju koer on miski mida iga eestlane teab ning iga 14 aastane tüdruk oskab teha aga noh kuskilt pean alustama. Aasia plikad vaatasid mind imelikult kui jogurtit küpsistele laotasin ning võiga segasin kokku küpsise puru, natuke hämmeldunud olid kui sula shokolaadi kõige peale valasin. Nad ei olnud ainukesed, kõik kes köögist läbi tuli vaatasiid veidike imeliku pilguga. Lihtsalt sellisest koogist ei teadnud mitte keegi ja väga ei usutud et see midagi head tuleb.
Aga peale mitmekäigulist õhtusööki mille Taiwani plika oli ette valmistanud läksid kõikide näod särama kui koogi lauale tõin. Hetkega olin hosteli popim poiss. Kooki oli hunnik ning pea igaüks hostelist tuli seda proovima. Imestati ja kiideti samal ajal, et polnud keegi sellisest heast asjast kuulnudki. Kuigi ma ise tahtsin natuke teistsugust teha siis siiski oli hea meel et inimesed rahule jäid. Fukit need eesti rahvustoidud kartuid, hapukapsad ja verivorst, ma edaspidi ütlen et eesti rahvustoit on küpsise tort.
Hunniku söögi ja õlledega oli mõnus jämm. Aasia plikadega sai veel südaööni lobisetud kui juba kõik magasid, reede siiski paljudel tööpäev. Kõigil oli veidi nukrust sees, taas olid hüvastijättude aeg. Need ei lähe kunagi lihtsamaks aga seekord olin selleks rohkem valmis.
Tööd väga ei teinud ja raha ei teeninud kuid arvan et mingi osa minus sai olulise kogemuse võrra rikkamaks.
Ahja. Ostsin omale uue auto. Hipi bussi müün maha millalgi. Võtab liiga palju kütust. Uue auto sain endale suht koba peale. Yhel esimestest tööpäevadel ehitusel töötasin koos ühe noore sakslasega ja nagu selgus oli ta samas hostelis minuga. Päev varem olin näinud parklas uut autot millel müügi silt kyljes ja ütlesin et hmm tundub hea, peaks järgi uurima. Ei pidanud midagi uurima, kukkus ise sülle. Autol oli aga aegumas WOF ning see tuli uuendada. Peale kohalikus ülevvaatuses käimist tuli pudi paddi asju seal parandada aga kunna ostmisel oli kokku lepe sellinne et ykskoik mis parandus laheb see laheb myygi hinnast maha, seega mind see vaga ei morjendanud. Sain just ülevaatuse läbinud auto alla turuhinna. Eks näis kui hästi see sõidab.
Ma ei teagi kaua ma siin nüüd olen olnud, vist 3 nädalat. See aeg on läinud kiiresti ja ühtlasi tundub ka igavikuna. Igavikuna seetõttu et kõik muu peale töö on loksunud paika justkui see oleks pidanud nii olema koguaeg. Seda blogi postituston olnud siiamaani kõige keerulisem kirjutada, et võtta kokku seda kuidas siin on mul läinud. Siin olles on tekkinud palju uusi tutvusi, kogemusi ja uusi asju õpitud. Phmts. need on olnud nagu tavalised argi päevad... Elu kaugel, teises maailma otsas hostelis, põnevate inimeste ning pidevalt liikuvuses. Sündmusi ja seiklusi, selliseid suuri ei ole olnud teab mis suur hunnik aga pigem on see tunne mis siin olles on tekkinud.
Üks uus asi mis siin olen enda jaoks avastanud on ennast salgav alturism. Vahepeal oli hostelis üks vanem tüüp kes niisama reisi sell ja elu näinud mees. Ta oli alati üli rahulik ja positiivne, isegi kui ta töölt vallandati siis õhtul kui mõned lorud hostelis olid jätnud nõud pesemata siis ta ilma mingi kohustuseta selle osas hakkas neid pesema. Kui küsiti et miks teed, et koristaja töö on seda teha, ütles ta , "I am just making someone else happy".
Sama vaimuga on ka Taiwani tüdruk. Tema puhas siirus ja abivalmidus on asi mida kuidagi mõõta ei saa. Süüa tehes jagab ta alati seda, koristab enda ja teiste järel. Ta läheb sõna otseses mõttes särama kui ta saab midagi head teha kellellige. Mulle näitteks ostis lihtsalt villased bambus sokid ehitusel töötamiseks. Ja kõige selle juures ei oota ta kunagi midagi tagasi ja teeb seda siiralt südamest. Tuima enesekeskse ahne Eestlas kultuuri kõrval on see lausa shokeeriv. Iseenesest lihtne asi. See ei võta sinult midagi, aga annab nii palju. Endale ja teistele.
Alturismist tulvil otsustasin viimasel päeval hostelis koogi teha. Tööd ei olnud ning sai päeva sisustatud. Erilisi kogemusi mul kookidega ei ole ning lubasin selle välja enne kui ise ka teadsin mida tegema hakkan kuid järsku meenus küpsise kook ja kirju kook. Mõeldud tehtud, poes käidud ja hakkasin meisterdama. Plaan oli kirju koerast teha alumine kiht küpsise tordile. Küpsise tort ja kirju koer on miski mida iga eestlane teab ning iga 14 aastane tüdruk oskab teha aga noh kuskilt pean alustama. Aasia plikad vaatasid mind imelikult kui jogurtit küpsistele laotasin ning võiga segasin kokku küpsise puru, natuke hämmeldunud olid kui sula shokolaadi kõige peale valasin. Nad ei olnud ainukesed, kõik kes köögist läbi tuli vaatasiid veidike imeliku pilguga. Lihtsalt sellisest koogist ei teadnud mitte keegi ja väga ei usutud et see midagi head tuleb.
Aga peale mitmekäigulist õhtusööki mille Taiwani plika oli ette valmistanud läksid kõikide näod särama kui koogi lauale tõin. Hetkega olin hosteli popim poiss. Kooki oli hunnik ning pea igaüks hostelist tuli seda proovima. Imestati ja kiideti samal ajal, et polnud keegi sellisest heast asjast kuulnudki. Kuigi ma ise tahtsin natuke teistsugust teha siis siiski oli hea meel et inimesed rahule jäid. Fukit need eesti rahvustoidud kartuid, hapukapsad ja verivorst, ma edaspidi ütlen et eesti rahvustoit on küpsise tort.
Hunniku söögi ja õlledega oli mõnus jämm. Aasia plikadega sai veel südaööni lobisetud kui juba kõik magasid, reede siiski paljudel tööpäev. Kõigil oli veidi nukrust sees, taas olid hüvastijättude aeg. Need ei lähe kunagi lihtsamaks aga seekord olin selleks rohkem valmis.
Tööd väga ei teinud ja raha ei teeninud kuid arvan et mingi osa minus sai olulise kogemuse võrra rikkamaks.
 |
| Plakat hosteli seinal mis meeldis |
Comments
Post a Comment