Lääs nähtud, oli vaja suunduda Christchurchi. Selleks tuli läbida Arthurs's Pass mis sisi peaks olema kõrgeim ja pikim Pass Lääne ja Ida vahel. Eelnevatel päevadel oli palju hoiatusi olnud lume ja jää kohta. Enne mäge ootas meid tee peal kontroll kes käskis ketid alla panna. Kuna mõlemi jaoks oli see esimene kord siis võttis aega ja katsetamist enne kui peale saime ketid. Asusime teele ja polnud vast kilomeetritki sõitnud, piisavat ainult et kontrolli silme alt minema saada kui kettide kinnitus üles ütles ja mõlemad ära tulid. Kas asi oli meie ooskamatuses või sittades kinnitustes ei tea aga tagasi me ei kavatsenud minna. Jätkaasime ette vaatlikult teekond. Tee ääres oli hunnik lund kuid teed ise olid puhtad. Ühes lookoutis peatust tehes lendas lambist keegi papagoiline auto katusele. Lind meid ei kartnud ning polnud tal ka probleemiks peo pealt süüa.
Edasi jätkasime juba mäest alla ning selgus et seda ohtliku lumist kohta millega keskmine eesti vanaema jalgrattaga läbiks oli ainult mõni km. Edasi saime vabalt juba ümbritsevat loodust nautida.
Christchurchi jõudes läksime artic centerisse, because why not.
Seal siis oli pingviini aedik kus igasuguseid hädiseid pingusid hoiti kes looduses hakkkama ei saaks. Külma ruum, mis oli iseenesest suur külmkamber paari miinus kraadiga kus siis suure tuulega viidi -18 juurde. See paistis aga hirmutavat ainult Aasia turiste.
Edasi jätkasime juba mäest alla ning selgus et seda ohtliku lumist kohta millega keskmine eesti vanaema jalgrattaga läbiks oli ainult mõni km. Edasi saime vabalt juba ümbritsevat loodust nautida.
Christchurchi jõudes läksime artic centerisse, because why not.
Seal siis oli pingviini aedik kus igasuguseid hädiseid pingusid hoiti kes looduses hakkkama ei saaks. Külma ruum, mis oli iseenesest suur külmkamber paari miinus kraadiga kus siis suure tuulega viidi -18 juurde. See paistis aga hirmutavat ainult Aasia turiste.
Comments
Post a Comment