Hommikuks olime värsked taas. Peale äratust telefonis oli "Go Go Go!!!", mis sai tripi ajal läbivaks temaatikaks hommikuti, olenemata sellest kui kottis näoga äkasid, kees esimesena voodist välja sai kisas "gogogo"..
Igatahes, kiire hommikusöök eelmise päeva riisi jääkidest sisse ning läksime avastama Rotorua geotermilisi haisu auke. Esimesed leidsime suht hosteli lähedalt pargist. Tundub tiba absurdne mõelda et keset linna lihtsalt on mingid vee augud mis mullitavad ja auravad. Mis muideks haisevad väävlise mädamuna järgi ning kogu linnal on kergelt samasugune lehk juures. Mõnevõrra kummmalinne oli seda kõike vaadata jja tudus nagu oleks mingi feik vilmi võtteplats, aga ei need asjad lihstalt toimetavad omaette tuhandeid aastaid või midagi sinna kanti.
Selliseid haisuauke oli linnas ja selle lähedal üsna mitmeid. Enda kahjuks avastasime et peale pargi on enamus tasulised. Keegi bisnisman lihtsalt ehitanud aia ümber ja küsib raha selle eest. Kuna pargis nähtu oli juba piisavalt meie uudishimu rahuldanud siis asusime teele Wellingtoni poole. Tee peal nägime aga üsna pea silti mis juhatus kõige suurema ja tuntuma geotermilise pargi juurde. Uudishimu tuli tagasi.
Park haises juba tuttava väävli järgi ning iga mõne meetri või kümne tagant oli mõni suitsev koobas, järv või kummalist värvi värvunud tiik. Kui pargis olid aaiaga ümbritsetud suitsu augud, siis kogu see koht oli rohkem nagu kuskilt ulmekast.
Väävel mõnuga sisse hingatud jätkasime teed Wellingtoni poole. Tee peale möödusime Taupo hiiglaslikust järvest ning põhja saare keskpunktis olevast Mt Cookist. Cooki tippu jõudmiseks oleks olnud vaja spets varustust ning 6 tundi hikida vms.. Seda me loomulikult ei teinud ning pidasime maha niisama lõuna looduses.
Tee Wellingtoni kulges läbi desert roadil. Kus mõlemal pool laius sõjaväe polygoonia tühjus. Mida keset otsustas kütuse näidik suht põhja kukkuda. Olime valmis Taarale juba ohverdama esimese kiivi mis leiame aga see jäi ära. Suts kütust esimesest tanklast ja sõit jätkus.
Sõita oli meil parasjagu, 6 h. vms. ning Wellinngtoni jõudsime alles õhtu hilja. Kuna maastik ümberringi kogu aeg muutus, siis tekkis puhtast nö. autos ajaviitmise mäng, kus igakord kui uue maastiku peale sattusime pakkus emb kumb välja mis kohta see meenutab. Sedasi sai läbi sõidetud, San Fransisco, Aafrika savanni tasandikud, New Orleans ning hunnik muid maailma kohti kus kunagi pole käinud isegi. Mõistus on naljakas asi ikka.
Igatahes, kiire hommikusöök eelmise päeva riisi jääkidest sisse ning läksime avastama Rotorua geotermilisi haisu auke. Esimesed leidsime suht hosteli lähedalt pargist. Tundub tiba absurdne mõelda et keset linna lihtsalt on mingid vee augud mis mullitavad ja auravad. Mis muideks haisevad väävlise mädamuna järgi ning kogu linnal on kergelt samasugune lehk juures. Mõnevõrra kummmalinne oli seda kõike vaadata jja tudus nagu oleks mingi feik vilmi võtteplats, aga ei need asjad lihstalt toimetavad omaette tuhandeid aastaid või midagi sinna kanti.
Selliseid haisuauke oli linnas ja selle lähedal üsna mitmeid. Enda kahjuks avastasime et peale pargi on enamus tasulised. Keegi bisnisman lihtsalt ehitanud aia ümber ja küsib raha selle eest. Kuna pargis nähtu oli juba piisavalt meie uudishimu rahuldanud siis asusime teele Wellingtoni poole. Tee peal nägime aga üsna pea silti mis juhatus kõige suurema ja tuntuma geotermilise pargi juurde. Uudishimu tuli tagasi.
Park haises juba tuttava väävli järgi ning iga mõne meetri või kümne tagant oli mõni suitsev koobas, järv või kummalist värvi värvunud tiik. Kui pargis olid aaiaga ümbritsetud suitsu augud, siis kogu see koht oli rohkem nagu kuskilt ulmekast.
Väävel mõnuga sisse hingatud jätkasime teed Wellingtoni poole. Tee peale möödusime Taupo hiiglaslikust järvest ning põhja saare keskpunktis olevast Mt Cookist. Cooki tippu jõudmiseks oleks olnud vaja spets varustust ning 6 tundi hikida vms.. Seda me loomulikult ei teinud ning pidasime maha niisama lõuna looduses.
Tee Wellingtoni kulges läbi desert roadil. Kus mõlemal pool laius sõjaväe polygoonia tühjus. Mida keset otsustas kütuse näidik suht põhja kukkuda. Olime valmis Taarale juba ohverdama esimese kiivi mis leiame aga see jäi ära. Suts kütust esimesest tanklast ja sõit jätkus.
Sõita oli meil parasjagu, 6 h. vms. ning Wellinngtoni jõudsime alles õhtu hilja. Kuna maastik ümberringi kogu aeg muutus, siis tekkis puhtast nö. autos ajaviitmise mäng, kus igakord kui uue maastiku peale sattusime pakkus emb kumb välja mis kohta see meenutab. Sedasi sai läbi sõidetud, San Fransisco, Aafrika savanni tasandikud, New Orleans ning hunnik muid maailma kohti kus kunagi pole käinud isegi. Mõistus on naljakas asi ikka.
Comments
Post a Comment