Selgu et Oamaru on.NZ steampunk pealinn ning linna peal võis kohata steampunki stiilis kujusi. Seal oli ka terve laste mänguväljak steampunkiline.
Selle keskuseks oli Steampunk kus olid erinevad steampunk kunsti teosed väljas. Üsna postapokalüptilise mulje jäi kõigest kohast, is oligi taotluslik ja äge. Meie lemmikuks osutus ruum nimega portal. Raske on sõnadesse panna seda värvide ja helide mängu mis peegitega kaetud ruumis toimus aga see oli üli tripi ja äge.
Selle keskuseks oli Steampunk kus olid erinevad steampunk kunsti teosed väljas. Üsna postapokalüptilise mulje jäi kõigest kohast, is oligi taotluslik ja äge. Meie lemmikuks osutus ruum nimega portal. Raske on sõnadesse panna seda värvide ja helide mängu mis peegitega kaetud ruumis toimus aga see oli üli tripi ja äge.
Oamaru oli ka esimene linn kus märkasin hooneid vanemast ajastust. Üht jupikest linnast kandis nime Oamaru Victorian precinct. Väike mõned aga siiski oli ka arhitektuurilistelt silmale midagi.
Pingviini nägemise lootuses suundusiime tagasi ka kaljudele mis eelmisel päev olime avastanud kuid meid ootasid ees jälle ainult paar paksu hüljest. Samas eelmine õhtu hostelis olime saanud vihje kus pingusid kohata võis. Selleks oli tiba vaja edasi põhja sõita ühele väiksele kaljusele poolsaarele.
Pingviinidega on see trikk, et päeval nad ujuvad ja otsivad süüa ning kaldale tulevad alles enne päikese loojangut. Kohale jõudes jäime neid siis ootama. Kaks tundi vahtisime hülgeid kes kividel pikutasid. Mõni tuli aegajalt meetri kaugusele uudistama et kes sellinne oled. Kui nad pikutasid ja neile lähenesid siis lihtsalt vahtisid sind ja turtsatasid ja tegid ägiseva uimase vana mehe häält, mis algas tugevam mörinaga ja rauges üsna haledalt, u. stiilis "kasi minema.. siit kohe nüü.. ah ma magan edasi tegelt" .
Kui juba hämaradumas oli ja pingviine ei olnud hakkasime pettunult tagasi minema kui kuulsime kraaksumist põõsast ning äkitselt oli igal pool hunnikutes pingviine. Me olime lihtsalt 100 m. liiiga kaugel neid oodanud ning pingviinid eelistasid pigem hängida põõsaste vahel kalju serval kui kuskil lagedal platsil koos hülgedega.
Pingud nähtud asusime NZ suurima mäe Mt. Cooki poole teele. Õhtuks jõudsime üsna ebatavalises kohas. Miskine mägironijate peatuspunkt kus ei olnud kedagi vastutavat. Parasjagu suur majade komplekt, mille uksed olid lahti. Läksid oma tuppa viskasid magamiskoti narile. Kohal olid veel üksikud inimesed peredega kuid siiski koht oli tühi ning meenutas veidi The Shining vilmis.
Comments
Post a Comment