FamilyRoadTrip: Epiloog

Esimese poole päeva veetsime niisama pohmeldes ja teine pool oli sellest lennujaama minek.

Aeg kulges aeglaselt. Päev oli samasugune nagu iga teine päev aga teistmoodi. Istusid aia toolil päikese käes ja lihtsalt ootasid. Tavaliselt selle ajaga oleksime olnud kuskil 100 km eemal turnimas mingi kose või mäe otsas. Selle asemel võtsime subway võiku pohma peale teel  lennujaama ning muud ega midagi, seikleja lennujaama maha pandud, head aega öeldud ning oligi tehtud, 3 nädalat epicut trippimist.

Hosteli saabudes valdas sees täielik tühjus järsku. Tundus et kõik mis teha ja näha NZ annab oli tehtud ja nähtud. Trippimine oli tempokas ja täis sündmusi, viimastel päevadel oli tundunud nagu see oleks ainuke asi mida olen kunagi teinud, ei mäletanud algust ega teadnud lõppu. Harjumatu oli olla taas üksi ning rääkida ainult inglise keeles.


Nii palju läks koba peale õnneks et sain hostelis "tööd", mis tähendas et paar tundi päevas koristad siin ja selle eest saan.  Vähemalt oli järelemõtlemise aega. Ei mäletagi enam kuidas järgised päevad möödusid enne kui tuli meelde et olen ikka uus meremaal. Siin nüüd olen viimase nädala kõik pildimaterjali läbi töötada ning blogisse talletada, mis on kordades oluliselt mahukam töö olnud kui algul tundus. Kuigi see on selle roadtripi viimane postitus ja kõik justkui peks kirjas olema siis endal on tunne et seda epic trippi ei suuda mõne lõigu ja pildiga iseloomustada. Üsna palju sai selfisi tehtud miks üks õhtu kogusin kokku et pulli pärast vaadata mis siis välja tuli nendest. Algul naljaga pooleks viskasin moviemakerisse, sattusin aga hoogu ja tulemus oli parem kui ootasin. Kuigi selle kokku panemine võttis mitu päeva siis mul endiselt ei ole villand selllest videos. Ei tea kuidas teistele  see tundub aga 2 minuti jooksul on igas pildis 3 nädala jagu elamusi. 

Pilte sai tehtud tuhandeid ning ma isegi ei ole kõiki põhjalikult läbi vaadanud kuid laiem valik kiirema sorteerimise tulemusena on Dropbox'is

Viimane selfi

Elu näinud mees kodu teel