Rebirth

Roadtripi viimases punktis peatusime hostelis "Old country house" kuhu ma siis ka edasi jäin. Kuna dollarid on peaaegu rahakotist otsast ning siia saabudes teatati et otsitakse housekeeperit kuna keegi oli lahkumas vms. siis haarasin võimalusest kinni ning tasuta peavarju eest koristan hostelis kuni 2 h. päevas, sageli isegi vähem kuna endiselt on low season ning hostelis inimesi vähe. Esimese nädala või natuke otsa oli põhikaaslasteks 2 plikat Hollandist ning üks prantsuse tüüp. Prantslane oli päris oma ette naljakas vend, ta selfisi ei teinud aga pildistas oma mängu ahvi igal pool kuhu ta läks temaga. Kui siia saabusin teatas ta tal plaanis trenni tegema hakata, oli segi mingi 30 päeva programmi äpi tirinud omale kus siis iga päev ütleb mis teha, alustad mõnest harjutusest ja tõstad koormust iga päev. Roadtripi jooksul oli palju õlut tarbitud ning ka üldine väsimus, siis ei oleks ma viitsinud kohe pagu pealt hüpata oma tavalisse trenni rutiini, siis mõtlesin et fukit eks teen ka siis trenni. Nii siis esimene nädal siin läks et pool 11 allustasid koristamisega ning pool 1 alustasime oma treeningkavaga. Arvan et tal oli sellest rohkem kasu kui mul, väheemalt motivatsiooni najal ning ma sain ka harjumuse sisse jälle ennast liigutada. Samas ülle joomine vähemaks väga ei jäänud. Pooliku kasti mis roadtripist alles oli jagasin temaga ära, mille peale ta ostis uue kasti, siis ostsiin mina, ja siis tema.. Ja nii ta läks.

Christchurch ise kuigi suuruselt teine linn NZ on suht igav. Veidike postapokalüptilise õhkkond oleks nagu segatud lasnamäega. Mitte et siin oleks selliseid suuri maju aga kuidagi meenutab oma olemuselt lasnamäge. Paljud majad on siin endiselt varemetes aasta 2011 maavärinast ning kant kus hostel asub on üsna ghetto selle otseses mõistes. Igapäev näen vähemalt korra vilkuritega politsei autot mööda sõitmas. Esimese nädala jooksul murti kahe backpackeri autosse järjest sisse ning ühel juhul varastati voodilinad. Nagu mis mõttes kes varastab voodilinasid..? Nende sündmuste peale tarisin kõik oma kodinad mis vähegi autos lahti olid staff house. Jep personalil siin oma maja, oma voodiga ja puha nii et üsna mugav siin olla. 

Ja igati muud pidi ka siin chill. Mingit sorti valgusfestivalil käisime, ühise burgeri kokkamis õhtu korraldasime, mõned pizza õhtud ja ka mõned baarides käimised. Veidike snapsutatud ning ka hostelis kakeldud. Mis iseenesest oli väga labane olukord. Peale viina joomist ühe briti plikaga, kes siis otsustas minna oma iiri sõpra üles äratama, leidsin ma muidugi et hea idee o kaasa tiksuda ning üldse ei mõelnud selle peale et toas ka teised inimesed on kes magada tahavad ja tööle peavad minema järgmine päev. Me muidugi olime üsna lärmakad, see äratas üles aga ühe saklslase kes läks 0 to apeshit 3 sekundiga. Tegi silmad lahti, pistis kisama et get the fuck out (iseenesest õigustatult) aga enne kui kumbki meist jõudis sellele reageerida hüppas ta mulle turja ning surus vastu seina küünarnukk kõril. Mäletan et jõudsin talle veel vähemalt 2 v 3 korda öelda et ärgu tehku nii et see lõppeb halvasti. See teda ei heidutanud aga kui ta siruli tõmbasin ja mounti läksin, sai üsna kiiresti aru et olukord oli hapuks läinud ja ütles midagi "ok ok..no..fight..you tough guy..no..no". Sellega see ka lõppes, polnud vaja seal rohkem tõestama hakata. Tulebki meelde et pole ammu jitsi trennis käinud. Ja teglt on ta ok tüüp, leppisime hiljem ära ja nüüd aegajalt küpsetame üksteistele pirukaid.

Nüüdseks prantslane läinud ja ka hollandi plika. Nende asemel elan hetkel ühe braziilase ja prantsue plikaga. Braziilane on chill vend aga väga tagasihoidlik ning vahib päev otsa oma arvutis youtuubi vms. Prantsuse plika, kuigi üsna kena on nii depressiivne et hirmus, kogu aeg tal mingi häda midagi ei tule välja, ei saa aru ja maailm on halb. Õnneks ta palju ei räägi. Suht autistlikult vaikne on siin. Ei osanud ette kujutada et small talki hakkan kunagi elus taga igatsema. Samas vaiksem paus kulub ära.

Tulin ja jäin siia linna et tööd teha. Aga veidike kopp sellest ehitusel töllerdamisest ning mõtted uitavad mujal suunas. Kuna ka tasuta elamine ning piisavalt vaba aega on päris heaks võimaluseks järgi mõelda mida edasi teha.

Olen ka käinud ühel tech ja ühel startup meetupil. Natuke saanud kontakte kuid 20 k. km. kaugusel kõigest mida tead ning teises ajavööndis käed taskus tuleb päris palju improviseerida, isegi aegajalt motivatsiooni osas. 

Seda vähemalt hipi elu on õpetanud, et asju ei maksa tõsiselt võtta ning vajadusel saab edasi liikuda.

Gangsta ghetto vaade hosteli aknast kus enamus ajast veedan "tööd" tehes