Snailmotion

Seiklused seljakotiga kaugel maal on kuidagi sujuvalt üle läinud üsna tavaliseks igapäeva eluks. Kui haigusleht sai läbi asusin tagasi tööpostile. Millega mul läks üsna hästi. Sain pikemat aega kestva töö veetorude isolatsiooni paigaldajana. Võrreldes tavaliste töödega mis siin seljakoti sellid saavad on mul vedanud. Lihtsalt lõigud ja liimid isolatsiooni. Kuigi miski muu töö vastu seda hetkel kergelt ei vahetaks, on see kuidagi meeletult aeglane töö. Mitte et midagi teha ei oleks aga progress on meeletult aeglane. 8 h. jooksul heal juhul saad kuskil u. 10 m. torusid isoleeritud ning seetõttu päeva lõpuks jääb mulje nagu oled täpselt sama koha peal kust alustasid. Selleks et torud korraliikult tihendatud saab, tuleb need müüta, õige pikkusega jupid lõigata, need paigaldada, kinnitus kohad ja nurgad eraldi teha ning hiljem igasugu liidestus kohad kokku liimida. Kui see kõik tehtud, tuleb korra üle käia ning kui midagi ennast liimist lahti kangutanud see uuesti kinni liimida, oodata liimi kuivamist ja vajadusel korrata protsessi. Ehitus kus töötan on mingit sorti pirakas kahe osaline maja ning kuna aeg kulgeb hoopis isemoodi taktis ühe kohapeal nokitsedes olen rohkem märganud mis ümber ringi toimub ehitusel. Üldjuhul tavalise mitte spetsialisti pilguga ehituse objektide töö progressi vaadates tundub enamasti et midagi ei toimu ning justkui kõik mölutavad ringi ega suurt tööd ei tee. Aga ilmselgelt on maja ehitamise juures rohkem detaile kui väline fassaad ainult. Kui on vaja lakke paigaldada torude kinnitused siis keegi peab ju augud puurima ja vajalikud jublakad paigaldama. Ja siis näedki kuidas üks hiina vanamees auke puurib lakke, ükshaaval, üksteise järgi, 3 päeva järjest. Iga kord kui samale korrusele tuled, oleks justkui sama koha peal ja seisaks redeli otsas niisama aga tegelikult on hunnik tööd tehtud vahepeal.

Sellinne sümboolne tigu samm on muutunud ka valitsevaks ka ülejäänud aja. Kuna nüüd elan majas ooma housemate'idega siis sotsiaalne läbi käimine on ka muutunud mõnes mõttes piiratuks ning üleüldist särtsu on vähemaks jäänud. Sellist vaheldumist ei ole nagu hostelis enam. Igaüks teeb ajab oma asja, mis enamasti tähendab et libistatakse jooki. Kutid siin lasevad keskmiselt kasti päevas ja siis kiruvad et see raha is hoiavad kokku majas elades võrreldes hosteliga kulub jookide peale ning siis imestavad miks midagi säästa ei saa. Peale oma valuvaigustava viski mida limpsisin vahetevahel kui haiguslehel olin siis olen mõneks ajaks alkoholist loobunud jälle. Seda nii finantsilistel põhjustel kui ka seetõttu et mitte kuidagi see ei eruta enam. Ja alkoholi frigiidsus kasvab seda enam kui oma toa naabreid kõrvalt jälgida. Libistataks kas alla, pelatakse xboxi ja siis järgmine päev tööle minnes kiruvad kui pask see on. Järgmine päev kordub sama asi. Nv. joogi kogused duubeldatakse ning sekka lisandub kange kraam. Mõnel hetkel eskaleerub õhtu ning jõuame otsaga kuskile hosteli joomale või kellegi housepartyle, mis mõlemal juhul osutuvad vorsti peoks. Mu Itaalasest toanaaber ütles hästi "It smells like shit and sausages here and shit is not the problem". Peale seda tõded et parem kodu magama minna. Järgmisel päeval kõigil pidulistel kes jätkasid peoga elu paha olla aga see eest pidi olema vinge pidu. Ise ei taha väga uskuda et vorsti pidu millegi ägedaga kulmineerus aga samas keegi kohalolijatest ei mäleta mis nad tegid, peale selle et fun oli. Ega vahest ei oska muud teha kui mõttes sosistada, "I am getting too old for this shit". Pole lihtsalt viitsimist enam mõttetu jama peale aega raisata.

Enamus ajast millal tööl ei ole olen jitsi trennis veetnud. Tundub et selle klubiga on ka üsna vedanud. Atmosfäär on väga relax ning nalja täis. Tehnikaid võetakse rahulikus tempos läbi ning mürada saab hulganisti. Nii kui jalg kannatas kõndida teipisin selle kinni ning läksin mürama. Sain juba päris hea hoos sisse kui mingi külmetus tabas oma tatitõvega ning olemise nõrgestas ning pidin trenne vahele jätma.

Oma haiguslehel kasutasin võimalust CV-d mudida ning mõnda kohta saata et vaadata mis juhtub. Kas on võimalik ka midagi peale lihttöö saada, kuid hetkel tundub et oleneemata kogemuste pagasist on päris nõrgaks kohaks CV-s Eesti. Riik millest keegi midagi ei tea ega pole kuulnud. Mitte et Eestis ei ole kõige arenenum IT infrastruktuur maailmas aga tee see siis selgeks CV-s. Alustasin sellega rohkem sportlikust huvist kuigi ilmselt viimane aeg tõsiselt seda võtma hakata, eriti peale seda kui USA uus president Euroopa julgeolekut enam tõsiselt ei võta.

Mingeid muid random asju ja sündmusi suvalises järjekorras

Kuna meil on oma hoov siis grillimme siin peaaegu iga päev
Üks nv oli Guy Fawkes päev "Remember, remember the 5 th. november". Mille puhul oli ilu tulestik rannas ühe silla peal. Polnud paha kuid minu mäletamise järgi suudab isegi Tallinn uus aastal selle ületada.
Uued skillid olen omandanud beer bongis. Oluliselt lõbusam mäng kui välja paistab. Isegi kainena.
Tänaval mille ääres meie maja on tehakse parandustöid. NZ health and safety on üle mõistuse. Miljon traffic cone ning tänav peaaegu suletud et paari tühist auku prandada
Lõuna pausil toidan linde pargis. Nii palju see vanuse number ka ei ole aga päris palju rõõmu teeb väikeste piiksuvate varblaste toitmine.
Sain postkaardi oma prantslasest maja kaaslase vanematelt... Päris üllatusena tuli see, nii mulle ka kui prantslasele. Nimmelt kui ta vanemad ümbriku teele panid siis lisasid sinna kaardid kõigile meile kes majas elavad. Ühtlasi armas ja naljakas oli seda prantsuse keelset kaarti silmitseda.
Käisin tänava festivalil ja kunsti muuseumis ühe Ameeriklasest plikaga mingi aeg. Kunst oli päris äge isegi. Peaks rohkem muuseumis käima.
Vist küpsetasin muffineid ja brownisi ..arvan olid need. Dunno üks plika Iirimalt õpetas.

Eks olen edasi tiguliikur kuni seiklused tulevad.