Tegin esimest kord blogi lahti ilma et oleks mingit konkreetset stoorit või õppetundi arhiveerida. Kuigi mõtteid on palju siis pole neidd kuiagi struktureerinud. Samas peab tempo kuidagi üleval hoidma et säilitada harjumust blogi elus hoida. Samas peaks blogi olema ka vahend mis aitab väljendus oskust parandada. Aegajalt mõte lendab kiiremini kui verbaalne osa seda formuleerida suudab ning seekordse kirjatüki sisu on kirja pandud jooksva loba põhimõttel. St. et ilma pikemalt mõtlemata trükin sisse sünadmis pähe tulevad. Oskus mida harjutama peab kuna aegajalt kiikan läbi kohalikest konverentsidelt ja startup üritustelt.
Üks event millest osa võtsin oli nimelt networking seminar. Kohaliku panga poolt läbi viidud üritus kus tutvustati networkingu elementaarseid reegleid ja põhimõtteid kuidas ennast esindada ja tutvust teha. Oluliseks osaks seminarist oli loomulikult praktika kus kohal viibijad ringis vastamisi panid istuma kahes rivis ning vestlust pidid üleval hoidma omavahel. Iga 5 minuti tagant rivi liikus edasi ning taaskord oli hunnik uusi kohalike tutvusi sobitatud.
Kuigi siin maailma kuklas on elu oma rütmmi leidnud ning peale working holiday viisa ja Eesti aksendi ei erista mind väga palju kohalikust elust. Vähemalt endale tundub nii. Samas aga siiski sees on pidevalt miskit sorti väike motivaatori mootor mida kodus ei olnud, mis sunnib sind avastama, õppima ja kogema rohkem ning oma mugavustoonile välja kutse esitama. Networking seminar oli üks osa sellest. Elu on päris mugav oma maja, suure voodi, grilli ja sõprade osas, kuid samas piisavalt värske ning kergelt mugavustoonist nihkes et püsid erksana ja valmis end proovile panema.
Peale tööle naasemist olen leidnud uutmoodi zen tasakaalu isolatsiooni liimimises. Nagu eelmises postituses mainisin siis olenemata sellest et tööd jagub on see üsna aeglase progressiga. See aga on vastuolus minu kärsitu iseloomuga, mis uimerdamist ja molutamist ei kannata. Selle nokitsemise juures on oluline et kõik oleks tehtud ime täpselt ning kuskile torudele ei jääks pragusi, aukusid jm. mis tähendab et kärsitusele ei ole seal kohta. Alguses oli parasjagu väljakutset leida tasakaal õige tempo ja kvaliteedi osas aga nüüd kui hommikul tööle lähen siis satun kuskile zen tsooni, hingamine aeglustub, fookus kasvab ning enne kui aru saan on päev möödas ilma et kordagi kella vaatan. Vb liimi aurud on need mis aitavad sinna tsooni paremini siseneda aga tundub et olen omandanud uue taseme detailidele keskendumisega ning hoo maha võtmisel.
Lisaks päev otsa liimi aurudega zen tsoonis hõljumisele on ka selle koosmõjul BJJ-s mu mäng muutunud detailide kesksemaks. Pööran teadlikumalt tähele panu tehnikate detailidele ning plaanerin oma järgmisi käike. Selgus et üks blue belt trennikaaslane elab minuga kõrval tänavas, mistõttu meil lihtne carpoolida. Trenni läheme alati pool tundi varem mis annab hea võimaluse harjutada tehnikaid mis veel nürid on. Peale sellist on/off trenni kuidas jumal juhatab siin reisides kus mu BJJ kvaliteet ei parane oluliselt on hea kui personaalselt su mänguga tööd tehakse. Klubis kus müramas käin on atmosfäär üli chill ning trennid 7 päeva nädalas. Kui muud toimumas ei ole siis saan alati matile mürgeldama minna. Sagedamini trennis käimine, personaalsed õppetunnid ning mentaalne zen kvartalis hängimine on andnud hea panuse kõrgematele vöödele peavalu tekitamisel müramisel.
Oluline tarkuse tera mis õppisin ühelt trenni kaaslaselt on see et kui tahad ennast parendada siis on oluline oma tegevusi peegeldada. Mida tegid, kuidas tegid, mis valesti mis õppisid. See on ka põhjus mis hetkel ajendanud lõpuks blogisse sisse kande tegema. Mõtestada lahti kus olen, mis õppisin ja kuhu selle teadmisega edasi.
Lisaks peale 20 a. võitluskunstidega tegelemist olen lõpuks saanud aru mida tegelikult tähendavad ütlemised a la "Greatest enemy you fight is yourself", "Train hard to defeat enemy inside you", etc. Olen kogu aeg mõistnud neid ütlemisi sedasi et distsipliini ja pühendumise puudumine on sinu sees olevad vaenlased kellest pead jagu saama ning kui milleski osavaks saad siis oled endast üle olnud, õppinud ennast piisavalt tundma et jõuda sinna kuhu vaja.
Kui matil ühe 100 kg venna alt põgeneda üritasin siis meenus mulle KeriKeri BJJ treeneri öeldu "It is good you can stay calm in stressful situations" ning järsku lahvatas mulle, et tegelikult ma ei kakle selle tüübiga, vaid ise enda ebakindluse, teadmatuse ja pingega. See et 100 kg kukil istub on ebaoluline fakt, mis ei mõjuta kuidagi minu sooritusvõimet. Huvitav hetk peegeldamiseks aga nii kui seda teadvustasin ja rahulikult hinge tõmbasin olin alt juba põgenenud. Usun et sellee valgustuse tera üksi teadmine kui sellisena ei aita kui pole distsipliini ja pühendumist. Mida mul on olnud aega 2 dekaadi praktiseerida.
Võttis 20 . aega aga parem hilja kui mitte kunagi, või mis? Pisikesi võite peab oskama hinnata. Üks asi mida kindlasti olen õppinud hindama on sõbrad nii lähedal kui ka kaugel. Sageli olen kuulnud inimesi ütlemas et need keda reisil kohtad pole ju päris sõbrad aga selle väite juures keegi ei defineeri ära mis on siis päris sõbra atribuudid. Igal juhul leian et maailma kuklas kohates igasugu huvitavaid ja ägedaid inimesi keda julgen nimetada enda sõpradeks. Ainuke vahe on selles, et siin sa tead et mingi hetk me teekonnad lähevad lahku ning tõenäoliselt kunagi enam ei näe. Ilmselt vahe päris sõprade ja reisi sõprade vahel on see et kunagi ei tea kunas teekonnad lahku lähevad. Mõlemal jääb ainult hinnata seda mis on/olnud.
Lennujaama sai ära saadetud mu itaalasest toanaaber kes suundus tagasi kodu, mis tähendas et mul nüüd oma tuba ning hingatava õhu peeru kontsentratsioon langes 90%. Selle üle mul on täitsa hea meel.
Paariks päevaks enne Austraalia lendamist tulid ka mu Taiwani sõbrad Christchurchi. Viimati kui nad mu Aucklandis kiiruga lennuki peale viisid arvasin et see jääb viimaseks korraks kui kohtume aga näedsa vedas nii palju et sain neile natuke christchurchi näidata ning korraldada neile ära saatmise peo enda tehtud Eesti traditsioonilise äädika marinaadis šhašlõkiga. Kuigi liha marineeris terve öö siis ilmselt on NZ äädikas mingi pehmo protsendiga ning päris sellinne tulemus ei olnud kui soovisin aga mingi ettekujutuse ilmselt nad sai. Hoolimata sellest et oli kahju nad lennuki peale visata olin õnnelik et mul oli võimalus neid üldse kohata.
Kodumaa sõbrad pole ka mind päris unarusse jätnud õnneks. Sain paki vajalike patchidega kimonole ning kodumaa kommi. Enam ei mäletanudki et mesikäpa kommi igatsesin. Ilmselt siin pajude asjadega nii, tegemist on piisavalt palju et enam ei mäleta kas tunned millestki puuudust. Igal juhul mesikäpp ajas maja Ameerika plikad üsna pööraseks kuna ilmselt paremat kommi pole nad enne elus saanud. Pakk jõudis üsna õigel ajal kohale kui ma just olin lõpetanud oma postkaartide kirjutamise. Poleks ise uskunud et endale nii head meelt teeb kui saab sõpru meeles pidada ka teisel pool ekvaatorit.
Veel siis sai tähistatud elus esimest korda tänupühasid mille puhul ameeriklased hunniku head ja paremat toitu valmistasid. Muidu grillitud ja jämmitud erinevate inimeste juures. Maja kaaslased vaikselt hakkavad jõulu meeleolusse minema. Ostsid kõigile jõulukalendrid, tõid kuuse majja ning ehteid üles ukse peale pannud.
Hetkel kõik. Life is good.
Theme song for blog:
Oluline tarkuse tera mis õppisin ühelt trenni kaaslaselt on see et kui tahad ennast parendada siis on oluline oma tegevusi peegeldada. Mida tegid, kuidas tegid, mis valesti mis õppisid. See on ka põhjus mis hetkel ajendanud lõpuks blogisse sisse kande tegema. Mõtestada lahti kus olen, mis õppisin ja kuhu selle teadmisega edasi.
Lisaks peale 20 a. võitluskunstidega tegelemist olen lõpuks saanud aru mida tegelikult tähendavad ütlemised a la "Greatest enemy you fight is yourself", "Train hard to defeat enemy inside you", etc. Olen kogu aeg mõistnud neid ütlemisi sedasi et distsipliini ja pühendumise puudumine on sinu sees olevad vaenlased kellest pead jagu saama ning kui milleski osavaks saad siis oled endast üle olnud, õppinud ennast piisavalt tundma et jõuda sinna kuhu vaja.
Kui matil ühe 100 kg venna alt põgeneda üritasin siis meenus mulle KeriKeri BJJ treeneri öeldu "It is good you can stay calm in stressful situations" ning järsku lahvatas mulle, et tegelikult ma ei kakle selle tüübiga, vaid ise enda ebakindluse, teadmatuse ja pingega. See et 100 kg kukil istub on ebaoluline fakt, mis ei mõjuta kuidagi minu sooritusvõimet. Huvitav hetk peegeldamiseks aga nii kui seda teadvustasin ja rahulikult hinge tõmbasin olin alt juba põgenenud. Usun et sellee valgustuse tera üksi teadmine kui sellisena ei aita kui pole distsipliini ja pühendumist. Mida mul on olnud aega 2 dekaadi praktiseerida.
Võttis 20 . aega aga parem hilja kui mitte kunagi, või mis? Pisikesi võite peab oskama hinnata. Üks asi mida kindlasti olen õppinud hindama on sõbrad nii lähedal kui ka kaugel. Sageli olen kuulnud inimesi ütlemas et need keda reisil kohtad pole ju päris sõbrad aga selle väite juures keegi ei defineeri ära mis on siis päris sõbra atribuudid. Igal juhul leian et maailma kuklas kohates igasugu huvitavaid ja ägedaid inimesi keda julgen nimetada enda sõpradeks. Ainuke vahe on selles, et siin sa tead et mingi hetk me teekonnad lähevad lahku ning tõenäoliselt kunagi enam ei näe. Ilmselt vahe päris sõprade ja reisi sõprade vahel on see et kunagi ei tea kunas teekonnad lahku lähevad. Mõlemal jääb ainult hinnata seda mis on/olnud.
Lennujaama sai ära saadetud mu itaalasest toanaaber kes suundus tagasi kodu, mis tähendas et mul nüüd oma tuba ning hingatava õhu peeru kontsentratsioon langes 90%. Selle üle mul on täitsa hea meel.
Paariks päevaks enne Austraalia lendamist tulid ka mu Taiwani sõbrad Christchurchi. Viimati kui nad mu Aucklandis kiiruga lennuki peale viisid arvasin et see jääb viimaseks korraks kui kohtume aga näedsa vedas nii palju et sain neile natuke christchurchi näidata ning korraldada neile ära saatmise peo enda tehtud Eesti traditsioonilise äädika marinaadis šhašlõkiga. Kuigi liha marineeris terve öö siis ilmselt on NZ äädikas mingi pehmo protsendiga ning päris sellinne tulemus ei olnud kui soovisin aga mingi ettekujutuse ilmselt nad sai. Hoolimata sellest et oli kahju nad lennuki peale visata olin õnnelik et mul oli võimalus neid üldse kohata.
Kodumaa sõbrad pole ka mind päris unarusse jätnud õnneks. Sain paki vajalike patchidega kimonole ning kodumaa kommi. Enam ei mäletanudki et mesikäpa kommi igatsesin. Ilmselt siin pajude asjadega nii, tegemist on piisavalt palju et enam ei mäleta kas tunned millestki puuudust. Igal juhul mesikäpp ajas maja Ameerika plikad üsna pööraseks kuna ilmselt paremat kommi pole nad enne elus saanud. Pakk jõudis üsna õigel ajal kohale kui ma just olin lõpetanud oma postkaartide kirjutamise. Poleks ise uskunud et endale nii head meelt teeb kui saab sõpru meeles pidada ka teisel pool ekvaatorit.
Veel siis sai tähistatud elus esimest korda tänupühasid mille puhul ameeriklased hunniku head ja paremat toitu valmistasid. Muidu grillitud ja jämmitud erinevate inimeste juures. Maja kaaslased vaikselt hakkavad jõulu meeleolusse minema. Ostsid kõigile jõulukalendrid, tõid kuuse majja ning ehteid üles ukse peale pannud.
Hetkel kõik. Life is good.
Theme song for blog:
Champion - Life is good
Comments
Post a Comment