Taaskord lubati lisada oma vanusele üks number juurde. See aasta isegi 11 tundi varem kui muidu. Üldjuhul ei ole ma eriline sünnipäeva tähistaja ning sünnipäev algab sellega et alustan mõne ägedama sõbraga õlle joomist kes nagunii teavad et sünnipäev on ning siis lihtsalt käigu pealt kutsun inimesi juurde.
Aucklandis olles kohtasin aga ühte kohaliku kunstnikku kellega sünnipäev tuli jutuks ning ta ütles et sünnipäeva tuleb alati tähistada, elu on lühike ja õrn ning alati tuleb tähistada seda sündmust mis sind siia maailma tõi. See ütlemine jäi mind kuidagi kummitama ning olukord siin teine kui kodus ja oli tahtmine midagi teha siis oli esialgu üsna raske välja mõelda mida teha. Lõpuks otsustasin väike hike teha ja siis hiljem grillida. Kui tihti seda ikka oma sünnal teha saan. ChCh pole just väga kuulus oma matkaradade poolest ning oli tükk tegemist enne kui leidsin Orton Bradely nimelise pargi chch külje alt.
Hommiku voodist välja ronides avasin Vana Tallinna mis Tanel oli mulle Eestist toonud ning võtsin esimese tervise pitsi.
Kaasa siis pudel viskit, kast õlut, veidi viina ja rummi ning drunken hike sai alata housematedega. Valisime raja mis viis ühe kose juurde mille läbimiseks oleks pidanud kuluma u. 2 h. Taevas ei olnud ühtegi pilve ning väljas oli kuskil 30 kraadi lähedale. Vaikselt õlut libistades kujunes see väga ägedaks ja lõbusaks tripiks. Tagasi jõudsime alles õhtu pimedas kuskil.
Muidugi mingi hetk osutusin ma järsku paljaks ning kui see juba juhtub siis ega ma ju ei viitsi riideid selga enam panna. Ja sedasi ma siis kõndisingi terve tee palja kanniga.
Viimasena kuid mitte vähem tähtsamana sain ka õnnesoovid Eestist Pajuse Jaani talust kus veel jõule tähistati, mis loomulikult hea tunde tegi. Kahju et ma ise samal ajal tööl lõuna pausil olin ning ei saanud külma õlle järgi haarata.
Comments
Post a Comment