PostCube

Kui mõelda siis ma pole kunagi vist elus enne postkaarte saanud, ega pole ka enne saatnud neid. Jõuluvana ei lähe arvesse.

Muidugi NZ olles kui kuskil näen mingit huvitavat postkaarti siis ostan selle ja panen kõrvale ning siis aegajalt panen kokku kogutud kaardid hulgi teele.
Mõnes mõttes on postkaardid naljakad, viskad need nagu musta auku ega kunagi ei tea, kas, kunas või mis emotsioonidega need kohale jõuavad aga  alati on neid kirjutades on olnud väga mõnus tunne sees, nagu kirjutaks neid iseendale.

Olles mõnda aega ühe koha peal püsinud siis on ka mõned kaardid ja pakid ka mulle saadetud. Alati on olnud see  positiivne üllatus mis seest soojaks teeb.

Veidi hilinemisega saabus kohale postkaart või õigemini postkuup mille peaks eraldi ära mainima.
See on sõna otseses mõttes kuubik mille kõikidel külgede on pildid. Veidi sarnaaselt ruubiku kuubikule saab külgi ja pilte vahetada.



Lisaks sellel et see ütlemata äge agregaat on, tõi see ka hulganisti mälestusi meelde ning esimest korda peale 9 kuud siin olemist tekkis koduigatsus. Mitte et varem ei oleks mõtted kodu peale liikunud aga seekord on see päris. Eks vaatab kaua see püsib ja mis mõtteid tekitab, mingi hetk pidi see ju juhtuma.
Samas on mul olemas  nüüd ka austraalia viisa ning koostamas resisi plaane viimasteks kuudeks siin, et esialgu see väike igatsus veel mind ei peata.





Lihtsalt veeretan oma kuubikut ning kuulan Red Hot Chilli Peppersit

Under The Bridge - Red Hot Chili Peppers



Comments