Kaksteist kuud sellepärast, et puudub ühtne läbiv teema mis iseloomustaks aasta lõppu viivat detsembrit. Üsna tegusaks on muutunud.
Engati Etonangia
Töö juures on elu endiselt tsill. Töötan hetkel enamasti koos ühe kohaliku kiiwiga, kes tegelikult pooleldi maoori päritolu ning teise poolega shotlane. Kuigi aktsendi ja välimuse järgi seda kindlasti ei oskaks pakkuda. Tegemist on üsna lõbusa selliga kellega olen ühise keele leidnud. Midagi halvustavat ei ole mul ülejäänud kolleegide kohta öelda, toredad inimesed aga keskmisteks atribuutidekes on vähe haritud, kitsas silmaring, jututeemadeks on alkohol, weed, bitches, work. Pole just väga challenging aga ma juba hakkan kohalikule lihtinimese aktsendile pihta saama. "Ay yeah, cool az bru" on sellinne parasiit termin mis käib iga asja kohta phmts. Tuubis on NZ slängi parodeeriv video, mis annab aimu nz slängist.
Nick aga on veidi teisest killast sell, lihtne pereisa kelle jaoks maailmas kõige tähtsam asi on tema pere, millest ta võib lõputult rääkida. Samas kunagi sai isegi proovitud ülikooliga alustada, mistõttu veidi laiema silmaringiga ning ka kursis maailmas toimuvaga kui keskmised ehitusmehed. Tööpäevad on hakanud kulgema eriti kiiresti lobisedes.
Mõnes mõttes naljakas vend on ta, olles 4 lapse isa ütleb ta et ta on elus kõik teinud mis eales on tahtnud kuid samas reisinud ta ei ole nz-st kaugemale, korra ainult malaasiasse ning enda sõnul ta väga ei ihka ka seda. Samas Eesti vastu tunneb päris suurt huvi ning pidevalt uurib kuidas üks või teine asi Eestis on. Aga eks rõõmu ja õnne leidub väga erinevates vormides.
100% ei saa kindel olla aga tema sõnul peaks maoori keeles Eesti olema "Engati Etonangia", mis siis peaks tähendama tõlkes Eesti hõim. Muidugi kui ta seda mulle seletas oli meil mõlemil juba paar tequila shoti sees. Nimelt pühade eelsel viimasel tööpäeval kui töötasime teisel objektil jätsid kõik järsku lõuna vahele ning 12 hakksid juba asju kokku pakkima. Mõtlesin, et lihtsat lühike päev aga hoopis oli kollektiivne kõrtsi minek ja kuna ma alles ametlikult olin alustanud siis polnud kellegil meelde tulnud seda mulle öelda. Pidin siis ma võileivad autosse jätma, auto kõrtsi ette jätma ning õlle libistama.
Ahja unustasin mainida et viisa lubab ühes ettevõttes töötada kuni 3 kuud ning eelmine nädal oli see aeg agentuuri heaks töötades täis saanud, mis tähendas, et saatsid mu sealt minema. Kuigi leping lõppes kolmap. anti mulle teada sellest reede. Kuna ma oma tihendamisega piisavalt pädev olin olnud, siis tiimi boss tegi ettepaneku et hakata otse nende heaks töötama. Kuna agentuur maksis mulle ainult kuni kolmapäevani siis kattis ülejäänud nädala juba ettevõte ja seda parasjagu kõrgema palga eest. Samuti tegid nad mulle ettepaneku et kui tahan NZ jääda siis võivad nad sponsoriks hakata ning toetada mu töö viisa taotemist. So... how do you like them apples..? Kuigi mul ei ole olnud plaani siia alaliselt jääda, vähemalt mitte lihttöö peale siis strateegiliselt selle pakkumisega ümber mängides saaksin tööviisa ning edasi juba lihtsamalt erialasema töö peale asuda. Potentsiaalsed summad on vägagi ahvatlevad, mõtlemise ainet on järgmisteks sammudeks kuigi raha kokku kühveldada siin pole olnud minu eesmärk kunagi. Olla tehtud mees, kas siis kogemuste, oskuste, seikluste või äriliste näitajatega on aga midagi muud kui raha number.
Ühesõnaga baaris siis, esimene õlu lahti pool üks päeval ning õhtul õigeks ajaks magama. Kogu vahepealne siis ettevõtte kulul.
Hillbilly az
Üks mu töökaaslastest on aga ilmselt kõige ehedam hillbilly keda võib siin uus meremaal leida. Kogu ta käitumine, iseloom ning suhtumine karjub hillbilly ning tagatipuks on tal mullet ja puha. Ta vanemad omavad kiirkaatrit millega ta siis aegajalt lähedal asuvas linnas u. tunnise sõidu kaugusel Asburtonis järvepeal wakeboardimas ning niisama möllamas käib. Kuidagi juhtus nii et sain kutse tema ja ta sõpradega liituda.
Kui sõit Ashburtoni poole algas ning esimesed joogid lahti tehti, tegi mulle samal ajal nalja ja muret et kuidas see juhtus et ma nüüd järsku hillbillydega järvele rallima lähen. Poole tee pealt võtsime paadi haagise peal kaasa alpaca aia kõrvalt ja mõttes käis läbi et "jep we just went full hillbilly".
Olenemata intrigeerivast seltskonnast kukkus ettevõtmine väga ägedalt välja lõpuks ning nalja sai. Kaatriga oli üliäge järvel kihutada kuigi wakeboarding on oluliselt raskem kui vaadates tundub ning kordagi jalule ma ei saanud. Osa tagasiteest loksusin paadis mis oli haagise peal.
Kolme mõõtmelised mõmmikud
Pühadele eelneval nädalal kui just dushi alt tulin, kukkus Asko järsku messengeris kamandama, et temal nüüd mingit videot vaja.
Päris pentsik soov, aga no mis ikka.. enne kui rätiku põrandale jõudsin visata selgus et videot vaja minu Eesti jitsi koduklubi jaoks. Tulemas oli neil jõulupidu ning plaanis kokku panna video kõikidest kes siis kuskil klubist on kusagil maailma peal.
Soov sattus just parasjagu kiirele perioodile lühikese ette teatamisega ning kui nägin tee kõrval tühja parki tegin kiire impro paari katsetusega ning viskasin kokku lõigu mis lisati teiste video tervituste hulka
Sai päris kiiruga kokku visatud aga kõlbab selleks korraks küll.
Enne pühasid oli ka Axis BJJ klubis grading. Ma ei tea mitu korda aastas nad seda teevad aga paistis olevat üsnagi suur sündmus, hooaja lõpetamine, hindamine ning tulevad pühad.
Ühesõnaga BJJ-s on nii et need kes mingi aja trennis käinud ja piisavalt taset näidanud jõuavad järgmisele tasemele, mille näitajaks siis on lisa triip vööl või järgmine vöö. Jitsis on vööde jagamine üsna suhteline kuna ei ole kuskil paika pandud kindlaid tehnikaid mida peab valdama või mis eristab ühte vöö taset teisest. Vöö antakse treeneri suhtelise hinnangu järgi kui ta leiab et oled kuskile edasi arenenud, see aga tähendab et klubide vahel on taseme kõikumised väga suured. Ühes kohas sinine vöö vaevalt püsib tempos ning teises valge vöö teeb siukseid trikke et vahid suu ammuli. Nagu ka tasemed on suhtelised siis grading tseremooniad on erinevad klubides. Minu koduklubis on veidi vähem levinud komme nimega raudmees, kus siis see kes uuele vöö tasemele jõuab peab tegema 50 raundi ilma puhkuseta järjest. Minu isiklik arvamus on see et see on päris äge komme. Selliste ristsete puhul võtavad kõik osa ning kõigil on võrdsed võimalused alistusi püüda, kuigi peategelane on märgatavalt nõrgemas seisus aga see ongi ju kogu selle point. Jõudes järgmisele tasemele läbitakse viimane tuleproov tõestamaks, et oled väärt omaks saanud tunnustust. Raudmehe puhul ei hinda keegi su tehnikaid, ega matse ei pea sa võitma vaid pead tuleroovi lihtsalt läbima. Tegemist rohkem sellise sõbraliiku füüsilise tögamisea.
Traditsiooniliset brasiilia kombe järgi BJJ-s järgmist vööd saades nüpeldavad sind ülejäänud enda vöödega. Nagu ka hindamine siis nüpeldamise "tase" on klubides erinevad, mõnedes antakse kerged laksud aga on ka hunnik videosid tuubis kus antakse kuidas vähegi võimalik ning mõnedes antakse ka veel jalaga otsa. Need küll üsna äärmuslikud aga kes on ütleja kus on piir. Nagu ühele terve mõistusega Eestlasele siis koduklubis vaadatakse seda nüpeldamist taunivalt. Ja nagu tagasihoidliku Eestlasena siis väga suurt numbrit ei tehta vööde andmise puhul. Peale suvalist trenni ütleb peatreener, "Nii oled järgmisel tasemel, palju õnne, pane end valmis raudmeheks kunagi".
Kuna Axises nagu ka enamus klubides on nüpeldamine osa vöö saamise rituaalist ning seda ka pidulikult välja kuulutati siis ootasin üsna huviga seda et näha mis seal toimub siis lõpuks.
Esimesen pool trennist oli tavapärane avatud matt, peale mida siis algas vöötseremoonia. Ükshaaval nimetas peatreener nimesid kes ette kutsuti ning keda tunnustati järgmisele tasemele jõudmisega. Alustati kõige valgematest ning liiguti edasi pruunide vöödeni. Üsna pikalt kestis vööde jagamine, inimesi oli ikka parasjagu.
Kui vööd ja triibud olid jagatud algasid ristimised. Selleks moodustati kaks rivi kadalipu jaoks. Need kes olid jõudnud uuele vöö tasemele kõndisid kahe aeglaselt kahe rivi vahelt läbi ning kõik kes ääres seisid uhasid ooma vöödega kuidas jaksasid. Kuigi humaansuse mõttes tohtis ainult selja pihta uhada siis seda tehti see eest ikka täie jõuga. Üsna naljakas oli vaadata kuidas vanemad ja kogenemud suured mehed järsku itstitasid nagu väikesed tüdrukud samal ajal hambad ristis täie jõuga lakse andes. Üsna pentsik tunne tekkis kui kõrvalt jälgisid kuidas massipsühhoos inimesed üle võttis. Mõned naersid kõhud kõveras seal ning kogu õhkkond tundus kihavat millestki ägedast ja lõbusast millest ma aru ei saanud. Samas keegi mingit damaget ei paistnud saavat aga imelik komme ikkagi.
Hooaja lõpetamise puhul oli söömine braziilia grill buffees kus head ja paremat sai allla kugistatud. Igasugu muu liha kõrval üllatasid kanasüdamed ning grillitud ananass kaneeliga mida oleks võinud lõputult süüa.
Edasi liikusime osadega baaridesse linnapeale ning õhtu lõppes ühe trennikaaslase juures õlut libistades. Ja öeldes õlut libistades tähendab see sõna otseses mõttes libistati paar õlut sisse. Sellist lausjoomist siin millega eskaleerub keskmise eestlase üritused polegi siin näinud kui backbackerid ja ehitusmehed välja arvata.
Kokkuvõttes fun day.
Upgrade 2.0, downgrade 1.5, upgrade 3.0
Telefonid mis siia kaasa võtsin olid vaikselt ära väsinud omadega. Kunagi sai ostetud üks hiina telefon mis siin võrgus ei tööta ning mu seni ustav samsung oma purunenud ekraaniga oli üsna ajale jagu jäänud, nii oma võimekuse kui ka pildi kvaliteedi poolest. Kohalikust poest ei olnud erilist kihku telefoni osta, siin müüakse telefone ainult lepingutega üli kallite hindadega nagu eestis aastal 2000 aastate alguses vms. Otsustasin et mu uueks telefoniks saab xiaomi redmi note 4, mis tuli aliexpressist tellida. Kogu selle protsessi juures alustades telefoni kvaliteedist kuni selleni kuidas see mulle kohale toimetatakse oli hunnik riski kohti aga sellest hoolimata tellisin selle omale ära hiinast.
Peale kolme nädalat ootamist sain ka lõpuks selle kätte. Uh ma ei saa aru kuidas seni ilma selleta hakkama sain.
Ühesõnaga BJJ-s on nii et need kes mingi aja trennis käinud ja piisavalt taset näidanud jõuavad järgmisele tasemele, mille näitajaks siis on lisa triip vööl või järgmine vöö. Jitsis on vööde jagamine üsna suhteline kuna ei ole kuskil paika pandud kindlaid tehnikaid mida peab valdama või mis eristab ühte vöö taset teisest. Vöö antakse treeneri suhtelise hinnangu järgi kui ta leiab et oled kuskile edasi arenenud, see aga tähendab et klubide vahel on taseme kõikumised väga suured. Ühes kohas sinine vöö vaevalt püsib tempos ning teises valge vöö teeb siukseid trikke et vahid suu ammuli. Nagu ka tasemed on suhtelised siis grading tseremooniad on erinevad klubides. Minu koduklubis on veidi vähem levinud komme nimega raudmees, kus siis see kes uuele vöö tasemele jõuab peab tegema 50 raundi ilma puhkuseta järjest. Minu isiklik arvamus on see et see on päris äge komme. Selliste ristsete puhul võtavad kõik osa ning kõigil on võrdsed võimalused alistusi püüda, kuigi peategelane on märgatavalt nõrgemas seisus aga see ongi ju kogu selle point. Jõudes järgmisele tasemele läbitakse viimane tuleproov tõestamaks, et oled väärt omaks saanud tunnustust. Raudmehe puhul ei hinda keegi su tehnikaid, ega matse ei pea sa võitma vaid pead tuleroovi lihtsalt läbima. Tegemist rohkem sellise sõbraliiku füüsilise tögamisea.
Traditsiooniliset brasiilia kombe järgi BJJ-s järgmist vööd saades nüpeldavad sind ülejäänud enda vöödega. Nagu ka hindamine siis nüpeldamise "tase" on klubides erinevad, mõnedes antakse kerged laksud aga on ka hunnik videosid tuubis kus antakse kuidas vähegi võimalik ning mõnedes antakse ka veel jalaga otsa. Need küll üsna äärmuslikud aga kes on ütleja kus on piir. Nagu ühele terve mõistusega Eestlasele siis koduklubis vaadatakse seda nüpeldamist taunivalt. Ja nagu tagasihoidliku Eestlasena siis väga suurt numbrit ei tehta vööde andmise puhul. Peale suvalist trenni ütleb peatreener, "Nii oled järgmisel tasemel, palju õnne, pane end valmis raudmeheks kunagi".
Kuna Axises nagu ka enamus klubides on nüpeldamine osa vöö saamise rituaalist ning seda ka pidulikult välja kuulutati siis ootasin üsna huviga seda et näha mis seal toimub siis lõpuks.
Esimesen pool trennist oli tavapärane avatud matt, peale mida siis algas vöötseremoonia. Ükshaaval nimetas peatreener nimesid kes ette kutsuti ning keda tunnustati järgmisele tasemele jõudmisega. Alustati kõige valgematest ning liiguti edasi pruunide vöödeni. Üsna pikalt kestis vööde jagamine, inimesi oli ikka parasjagu.
Kui vööd ja triibud olid jagatud algasid ristimised. Selleks moodustati kaks rivi kadalipu jaoks. Need kes olid jõudnud uuele vöö tasemele kõndisid kahe aeglaselt kahe rivi vahelt läbi ning kõik kes ääres seisid uhasid ooma vöödega kuidas jaksasid. Kuigi humaansuse mõttes tohtis ainult selja pihta uhada siis seda tehti see eest ikka täie jõuga. Üsna naljakas oli vaadata kuidas vanemad ja kogenemud suured mehed järsku itstitasid nagu väikesed tüdrukud samal ajal hambad ristis täie jõuga lakse andes. Üsna pentsik tunne tekkis kui kõrvalt jälgisid kuidas massipsühhoos inimesed üle võttis. Mõned naersid kõhud kõveras seal ning kogu õhkkond tundus kihavat millestki ägedast ja lõbusast millest ma aru ei saanud. Samas keegi mingit damaget ei paistnud saavat aga imelik komme ikkagi.
Hooaja lõpetamise puhul oli söömine braziilia grill buffees kus head ja paremat sai allla kugistatud. Igasugu muu liha kõrval üllatasid kanasüdamed ning grillitud ananass kaneeliga mida oleks võinud lõputult süüa.
Edasi liikusime osadega baaridesse linnapeale ning õhtu lõppes ühe trennikaaslase juures õlut libistades. Ja öeldes õlut libistades tähendab see sõna otseses mõttes libistati paar õlut sisse. Sellist lausjoomist siin millega eskaleerub keskmise eestlase üritused polegi siin näinud kui backbackerid ja ehitusmehed välja arvata.
Kokkuvõttes fun day.
Upgrade 2.0, downgrade 1.5, upgrade 3.0
Telefonid mis siia kaasa võtsin olid vaikselt ära väsinud omadega. Kunagi sai ostetud üks hiina telefon mis siin võrgus ei tööta ning mu seni ustav samsung oma purunenud ekraaniga oli üsna ajale jagu jäänud, nii oma võimekuse kui ka pildi kvaliteedi poolest. Kohalikust poest ei olnud erilist kihku telefoni osta, siin müüakse telefone ainult lepingutega üli kallite hindadega nagu eestis aastal 2000 aastate alguses vms. Otsustasin et mu uueks telefoniks saab xiaomi redmi note 4, mis tuli aliexpressist tellida. Kogu selle protsessi juures alustades telefoni kvaliteedist kuni selleni kuidas see mulle kohale toimetatakse oli hunnik riski kohti aga sellest hoolimata tellisin selle omale ära hiinast.
Peale kolme nädalat ootamist sain ka lõpuks selle kätte. Uh ma ei saa aru kuidas seni ilma selleta hakkama sain.
Kui juba jutt tehnikale läks siis pean ka ära mainima et juba mõnda aega tagasi algas mul saaga ID kaardi ja mobiil ID kasutamisega. Nimelt otsustas mobiil ID et tema sertifikaadid kestavad ainult 3 aastat ning ilma ette teatamiseta lihtsalt aeguvad ära. Ok, no problems, tellin uue. Nope, ei saa, Tele2 klienditugi ütles, et ainuke võimalus on esindusse minna ja SIM kaart ära vahetada.
"Kuulge aga ma olen ju Uus-Meremaal, kuidas ma Teie arust peaks seda tegema?"
"...."
"Ok watevs"
Kuna ilmselgelt telefoni preilidest kasu ei olnud antud olukorras siis ainuke võimalus oli olukord eskaleerida ning viia otse Tele2 bossideni. Peale õigete kontaktide otsimist netist võtsin ühendust otse vastutavate inimestega. Kes nagu selgus olid väga ok ja kliendi sõbraliku suhtumisega. Öeldi et mõistavad olukorda ning erandkorras väljastavad SIM kaardi volituse alusel.
Olin endaga üsna rahul, et asi nõnda kiiresti sai minu kasuks lahendatud, vaja oli ainult digi allkirjastada ID kaardiga volitus. Allkirjastamisel aga selgus et mu win 8 tablet/läpakas ei taha koostööd teha ID kaardi lugejaga. Ok, laenasin maja kaaslase arvutit aga see osutus ka tupikuks kuna ma enam ei mäletanud ID kaardi paroole. Paar korda katsetasin erinevaid koode mis oleksid võinud töötada kuid mul õnnestus ID kaart lukustada. PUK koodi ei olnud ning polnud ka aimu kus see olla võiks. Tanel leidis mingid koodid mu kodust laua sahtlist, mis ka osutusid valeks. Olin juba valmis mõtlemas plaani kuidas saada uus ID kaart kui ema teatas et kuskil teiste paberite vahel olid veel mingid koodid, mille omad seda aga täpselt ei teadnud. ID kaart läheb lukku lõplikult peale 3 valet PUK koodi katset millest mul oli 2 ära kasutatud. Viimast korda koodi sisestades tundus et demineerin pommi mingi ehku kuulujutu peale ....3..2...1..... "bomb disabled".
Täielik vedamine, viimane kood oli õige, sain oma paroolid vahetatud ning uue SIM kaardi ka kätte jõuluks mis Rasmus posti pani. Kiri oli tähitud ja teoreetiliselt oleks pidanud teekonda saama jälgida netis, kuid niipea kui eestist kiri väljus ei olnud enam midagi jälgida. Pointless service aga vähemalt peale kuu aega jauramist sai nüüd see ka lõpuks korda.
Borders Beyond
Oli esimene hostel kuhu saabusin NZ tulles ning leidsin palju sõpru seal keda armsaks pean. Esimene jääb ikka meelde ju.
Kuskile nädalase vahega tulid osad nendest mulle külla.
Esimesena tuli Briti tüüp kes oli oma passi kaotanud ning kitsa eelarve peal. Kuna mind on siin inimesed palju aidanud puhtast alturismist siis ei näinud ma teist võimalust kui lasta crashida enda juures mõned päevad. Leian et ta on üks naljakamaid tegelasi esimesest hostelist. Ühe põhjusena see et ta sageli on siuke nö. "mess", et unustab ja kaotab oma asju. Midagi ei oska konkreetselt planeerida aga see eest on see kõik tema jaoks naljakas. Nagu teada sain siin selle põhjuseks on tegelikult düsleksia mis muudab lugemise ja ka raskeks asjade mäletamise/planeerimise aegajalt.
Ta siin viibimise aeg langes kokku poksi raskekaalu meistritiitli matšiga. Kus uus meremaalane esimest korda sai siis nimetatud tiitli omanikuks. Matši jälgisime pubis õlle kõrvale. Matš ise oli nüri ning erilise emotsioone ei tekitanud see, peale selle et uus meremaa võidu puhul oli burger kingi whopper 2 dollarit järgmine päev. Mis siis ikka, järgmine päev kahe peale 8 whopperit kaasa ja mount pleasant otsa neid sööma.
Nädal hiljem tuli veidi suurem punt inimesi kes siis päevase vahega lahkusid NZ-st ning kellega sai siis viimast korda muljetatud. Avastasime linnas ka et vodafone xone külge oli ülesse pandud ülisuur telekamäng. Maja seinal oli üli suur telekas kus sai mängida üsna labast liikluse teemalist hüppa tulista oldschool mängu. Kontrolleriks oli üli suur pult kuhu pidi 2-3 inimest peale ronima mängimiseks.
Midsummer, Christmas and BBQ
Kõik ühel ajal! Tundus nii naljakalt kui ennast sellelt mõttelt leidsin. 24 dets. orgunnisid capoeira inimesed jõulu grilli ja nii siis ma seal hängisin, tähistasin jõule, samal ajal grillides ning lootes et päikese pistet ei saa. Endiselt tundub see lause nii vastuoluline kui sellele mõelda aga siin pool ekvaatorit need asjad käivad nii. Väga mõnus oli ka see et lõpuks oli ka üks grillimine kus kasutati sütt mitte gaasi. Kuigi kohalikud peavad siin end kõvadeks grillijateks siis enamasti grillitakse gaasiga mingeid kuivasid vorste. Mul oli aga võimalus üle pika aja grillida sütel ning päris liha.
Mu prantsuse housemate oli õhtuks valmistanud majale korraliku mitme käigulise õhtusöögi lamba prae ning magustoiduks pavlova kondens piimaga.
25 dets oli ametlik jõulupäev siin, mis tähendas et absoluutselt kõik kohad olid suletud samuti kehtis alkoholi müügi keeld. Väljas suurt muud teha ei olnud kui pargis jalgpalli taguda ning hiljem õhtu ainukese avatud söögikoha mis leidsime oli india restoran ning lõpuks oli mul võimalus ka proovida siin india toitu milles ei pidanud pettuma. Äge on see et indialased vürtsidega ei koonerda ning toitudes on parasjagu chillit.
Üsna oma sorti jõulud kuid see eest ägedad jõulud olid. Peaks ütlema et ühed parimad üle pika aja.
Mu prantsuse housemate oli õhtuks valmistanud majale korraliku mitme käigulise õhtusöögi lamba prae ning magustoiduks pavlova kondens piimaga.
25 dets oli ametlik jõulupäev siin, mis tähendas et absoluutselt kõik kohad olid suletud samuti kehtis alkoholi müügi keeld. Väljas suurt muud teha ei olnud kui pargis jalgpalli taguda ning hiljem õhtu ainukese avatud söögikoha mis leidsime oli india restoran ning lõpuks oli mul võimalus ka proovida siin india toitu milles ei pidanud pettuma. Äge on see et indialased vürtsidega ei koonerda ning toitudes on parasjagu chillit.
Üsna oma sorti jõulud kuid see eest ägedad jõulud olid. Peaks ütlema et ühed parimad üle pika aja.
Holiday Capoeira
Peale sünnipäeva kui olemine veidi hõre oli kogunemine botaanika aias Capoeiratamiseks. Aga sai tehtud.
Peale sünnipäeva kui olemine veidi hõre oli kogunemine botaanika aias Capoeiratamiseks. Aga sai tehtud.
Comments
Post a Comment