Robinson Crusoe

Puhkus troopilisel saarel

"Nii äge on,

Aww yiss

Je je"

Ok let's cut the bullshit, selliseid pilte jagab iga keskmine turist FB kui midagi argipäeva hallist erinevat kohtab, et oma fb-peenise suurusga uhkeldada, mõnel juhul on see isegi chopsticki 7 eurone riis. C'mon inimesed, võtke ennast kokku.

See selleks hetkel, aga et kõik ausalt ära rääkida pean alustama algusest.
Kes ei oleks kunagi unistanud troopilisest saarest, valge liiva, kristallsinise vee ja palmipuudega. See säärane unistus oli mul juba ammu, vähemalt 25 a. tagasi. Nüüd hüppan ajast edasi. Aasta ning mõned päevad kopikatega tulin ma NZ ise teadmata, et siin üle aasta olen. NZ-s viisadega on sellised reeglid et kui siin oled kauem aega kui aasta siis on vaja tervisetõendit, olenemata mis viisat taotled, isegi kui see on turisti viisa 3-ks kuuks. Parim osa selle juures on see, et see kõik maksab sama palju kokku kui pilet uus meremaalt Fijile. Hüppame ajast edasi ning minu dimensioonide vahelised kloonid on oma kollektiivse teadvuse üles laadinud Dysoni sfääri transformeerudes seal singulaarsuseks. Shit.. liiga kaugel, veidi ajast tagasi jälle. Ühesõnaga et veidi tillitada NZ immigratsiooni ja kasutada ära loophole nagu paljud backpackerid teevad viisa pikendamiseks. Kui riigist väljuda ja uuesti siseneda antakse automaatselt turisti viisa 3-ks kuuks. Mõeldud tehtud ja puhkus bronnitud Fijile.

Tagantjärgi mõeldes ma väga uhke selle otsuse üle olla ei saa. Mingit uurimustööd ma eelnevalt ei teinud, vaatasin et Fiji, miks mitte lähen sinna chill bill ja hiljem tagasi. Alustasin teekonda Chch-st, siin hea baas kuhu asjad jätta. Kuigi jõudsin päeva varem Chch et oleks päev aega asjad üle vaadata ja pakkida siis juhtus nii et hommikul paar tundi enne lendu viskasin mõned T-särgid ja trussarid väiksesse seljakotti. Kes ikka viitsib riskida üle pakkimisega.

Lendamine mulle ikka ei meeldi aga vaikselt juba hakanud harjuma sellega. Kohale saabudes lõi vastu kohe 30 kraadine kuumus ja see oli peale päikese loojangut. Vaikselt valdas uue avastamise rõõm ning elevus mis reisimisega kaasas käib sellel andis hoogu bänd kes lennujaamas vastas oli ja reisijaid tervitas, tobe aga tore. Esimeseks kaheks ööks oli mul bookitud hostel ning edasi oli plaan juba jooksev. Hosteli van korjas koos minuga hunniku inimesi lennujaamast peale ning kohale jõudes selgus et hostel on oluliselt rohkem kui hostel, rohkem nagu resort koos restorani ning ruumidega kus kliimaseadmed. Kenasti ranna kõrval. Yep, täpselt nagu paradiisi saarel olema peab. Bussis sain tuttavaks kahe plikaga Hollandist kellega siis esimese asjana resorti jõudes tellisime omale kookospähkli joogi. St. võeti värske kookospähkel, löödi maha üks ots ning anti kõrs sisu joomiseks. Eritellimusena lisati sinna veidi rummi meie jaoks. Tundus igati hea algusena troopilisele puhkusele.

Järgmine hommik jalutasin rannas ringi enne kui teised ärkasid kui kuskilt võsast astus välja mingi vanamees juttu puhuma. Fiji ju ikkagi reklaamib ennast kui "Friendliest people in the world". Papi teatas uhkusega "Do you like coconuts, I climb coconut trees, come I'll show you." Fuck yeah, loomulikult tahan näha kuidas papi palmi otsa ronib. Läksime palmi kõrvale kus oli hunnik kookospähkleid maas, võttis ühe sealt hunnikust ja lõi matšeetega otsa maha ning pakkus mulle. Krt küll, nii sujuvalt, teadsin et nad hakkavad valgele mehele nodi müüma aga nii ootamatult tõmmati tillist. Pean andma au vanamehe kavalusele ja enda llollusele, et mis siin ikka võimelda..

"How much?"

"5 (Fiji)dollars"

Olgu esimest korda aga nii vaatame mis päev toob. Kui plikadega linna läksime siis avastasime eest selle päris 3-nda maailma. Hunnik prahti igal pool, osad inimesed paljajalu, kõik tundus olevat maailma lõpu ja nõukogu liidu vahele kinni jäänud, ainult palavam. Bussidel näiteks pole klaase ees ja on pärit aastast miljon enne meie ajaarvamist vms. Samas 3nda maailma linnal on rohkem iseloomu kui keksmisel lääne linnal. Kohe kui bussist maha astsime oli üks must mees ootamas kes hoiatas meid kohalike eest kes küsivad raha jne. Samas juhatas ta meid kohe informatsiooni punkti kus siis hakati meile turistiplaane ette laduma. Olenemata sellest et Fiji on troopiline saar ja seal on ilusaid randu siis Fiji koosneb kokku 300-st saarest ning põhi valge liiva/sinisevee/palmi kogemuse saad saarte peal. Aga ullala need dollarid mis nende reiside eest küsiti olid absurdsed ja nagu õige pea selgus olid need dollari märgid igal pool turistidele metsikud, umbkaudu sama suurusjärgus kui uus meremaal aga 3nda maailma riigis. Plikad lihtsakesed läksid müügitöö õnge ning bronnisid omale reisid saarele, mina seda ei teinud, mitte et rahakott seda ei oleks võimaldanud aga mingit jaburat hinda maksta valgel liival tegevusetult istuda oli ka mõttetu. Samas oli meil aega üle ja veidi seigeldes busside ja taksodega jõudsime Natadola randa mis peaks olema kuskil maailma top 10 rannas. Päris nii mitut palmi ma ei näinud kui oleks tahtnud aga kuuma päikese käest vannivee soojusesse ookeani joosta ning hiiglaslike lainete vahel ringi tuuseldada oli ülimõnus.

Hostelis olin neljases toas, 2 tüüpi kõrval bunkbedis ja üks plika minu bunki alumisel korrusel. Ei olnud viitsimist aga viiskausest ajasin tüüpidega mingit small talki kuna plika kuulas mussi klappidega ja luges raamatut. Ühel hetkel läks see umbes sedasi

"And where are from guys?"

"Germany"

"Ah yes, pretty cool"

"and you?"

"From Estland" (Ütlen kõigile sakslastele sedasi)

"Oh, you are with her?"

"No ..? Who..? I am here alone.."

"She is from Estonia as well"

"What?!?!.. No way"

Girl in bunk bed "Päriselt vä?"

Tundus ülinaljaks leida üks Eestalne Fijil oma voodi alt. Veidram oli Eesti keelt jälle rääkida aga samas äge. Veel ägedam oli see et selgus et tal oli plaan järgmiseks päevaks samas suunas samasse linna kus mul. Olin just enne otsustanud et samas kohas ei ole mõtet passida et teen siis tiiru ümber põhi saare.

Mu teised plikad Hollandist saadetud paadi peale asusin oma uue eesti sõbraga teele. Poolel teel selgus aga et Pacific Harbour nimeline koht kuhu me mõlemad teel olime oli nii et mina olin teel Pacific Harbouri tema aga sinna suunas ja tema peatus oli 50 km enne minu peatust.

Nojah, see peatükk sai ilma erilise kulminatsioonita kiiresti läbi. Life happens.

Kohale jõudes selgus et taaskord koht mis ennast hostelworldis hostelina reklaamis oli mingi über fancy resort. Üks öö oli seal meeletu hinnaga 24 inimese toas, ilma kliimata.

Iseenesest koht oli ilus ning hommikusöök oli korralik buffee. 24 inimese toas oli kokku meid 4 tükki ning kõik tydrukud, mis ei olnud üldse probleemiks aga siiski oli tekkinud sisse mingi trots kuna kogu Fiji oli üks paksu valge mehe lõks kus kooriti dollareid siukeste hindadega mida minu arvates ükski terve mõistusega inimene ei maksaks. Üritades planeerida midagi oma näkase telefoniga mille mu flatmate andis enne kui teele asusin oli lõputu piin. Väheemalt mingi kontakt või internet oli. Ülikallsi 24 inimese majaonni hostelis oli wifi tasuta ainult 2 tundi happy hour ajal, ülejäänud ajal maksaksid selle eest sama raha millega saad NZ kuuks ajaks kergema mobiilse neti paketi.

Üritades kokku panna plaani saarele tiiru tegemiseks selgus et pealinnas nimega Suva oli ainult üks hostel 30 NZD eest (üsna kallis), mis review'd jä rgi oli tegelikult mingi suvalise tüübi maja, sitase köögiga, toal ei olnud lukku ning aknaid ees ning rohkem kui ühel korral oli inimeste asjad ära varastatud seal. Kunna mu üks Fiji sõber Aucklandist ütles et ära jumala eest sinna mine ning kõik sihtpunktid peale seda võii enne seda tundusid sama junnid siis otsustasin saatusega mitte narrida ja suunduda tagasi Fiji ainukesse odavasse hosteli, st. tagasi kus esimesed ööd veetsin. Kuigi ega seal ka kööki ei olnud ning pidid ostma sööki nende restos (hiljem kuulsin et toit oli seal meeletult halb kuna neil ei olnud korraliku kokka ning kui keegi süüa tahtis siis suvaline tüüp vastuvõtust tegi selle vahest valmis, olukord oli seal parem kui mina seal olin aga mitte palju.). Samas lihtsa mehena sain alati osta purgi ube mis siis enamus ajast oli mu õhtusöögiks.

Sedasi arvasin Fijist. Paradise my ass.

Samas keda ma ikka süüdistada saan. Ise endal oli yolomeeter põhjas ega teinud eeltööd. Fiji sobib ainult paksule rikkale mehele aga see ei ole kindlasti sihtkoht kuhu keskmine inimene peaks minema, eriti veel budget backpacker. Hiljem kohtasin tüdrukut Lõuna Aafrikast, kes mitmel Vaikse ooekani saarel käinud ja paistab et Tonga on selleks palju parem koht. Liivased rannad hosteli kõrval, vähem turismi, odavam jne.

Samas mis seal ikka olin juba Fijil ning nagu Robinson Crusoe lõksus kauni palmipuu kõrval. Teistel tingimustel kuid suht sama auku. Uhkes resort "hostelis" suurt midagi teha ei olnud, õhtu jalutasin palmide kõrval rannas. Täiskuu, soe vesi ning parajalt palav õhk peale kõrvetavat päeva oli just kuidagi päris hea. Leidsin et ei pea tõmblema siin saarel nii palju, lolliks ennast ei maksa, liivaranda on juba nähtud paari päevaga küll ja siis lihtsalt puhkan alles jäänud aja.

Bussiga tagasisõites olin leppinud oma saatusega ning tegelikult ega ei olnud midagi hullu, vähemalt õlu oli siin enamvähem odav nii et nädal mis alles oli mõtlen välja seoses palmipuude ja õllega. Ning siis tundus isegi naljakas vaadata bussis mingi väga halva kvaliteediga vilmi, mis ilmselt olid kõik hiina knock offid, subtiitrid olid hiina keeles aga Fiji 3 ametliku keelt on inglise, hindi ja fiji. Tagasiteel oleks olnud võimalus minna vaatama ainukest loodusliku vaatamisväärsust milleks oli üks org. Kui poola plika sellest pilti näitas, siis ma olin et naah, ma olen nz olnud ja asju näinud kus see org ei ületa künnist et mõõtkavalegi pääseda. Fiji kui sellinne on üsna igav koht. Peale (kallite) turisti kruiiside ei ole seal suurt midagi teha ja näha. Üle maa igal pool on kolmas maailm oma prahiga, kuigi dzungel näeb kaugelt vaadates äge siis seda on nii lõputult ning kuskile ei ole ühtegi rada kus saaks näiteks matkata vihma metsas. Ja kui ei ole vihmamets siis oli lõputult suhkruroo põlde.

Hostel kus olin esimesed ööd olnud oli täis bookitud ning siis veetsin paar ööd kõrval olevas hostelis. Päike loojus, läksin poodi õlle järgi ning hakkasin puhkama.

Naljakas on alati reisides et kui kuskil veidi kauemaks jääd siis üsna kiiresti tekivad oma homie-d ning kuuleb igasuguseid lugusid. Üllatusena tuli mulle see et ma ei olnud ainuke tainas kes Fijile lihtsameelsena oli tulnud. Hunnikutes oli seal inimesi kes olid meeletult pettunud Fijis. Need saared mida enne mainisin kus näeb valget liiva ja kuhu ma ei läinud, selgus et see hinnakvaliteedi suhe on nii paigast ära et ma arvan et kui baltijaama rotiburgs küsiks 20 € burgsi eest oleks see ka parem hinna kvaliteedi suhe.

Mõned faktid saartest mis kuulsin

Sõit sinna on mingi näkase kaluripaadiga
Inimesed ööbisid mingites hädistes uberikes ja osad isegi telkides aga maksid selle eest sama hinda mis maksad kuskil 4 tärni hotellis koos hommiku söögiga
Söök oli üldjuhul kehva ning portsjonid väikesed nii et oldi näljas enamus ajast
Rand oli kaunis küll aga üldjuhul teisel päeval tekkis küsimus et mida seal teha siis. Saartel ei olnud mitte midagi, ainult rand ja palmipuud, mis muutub väga kiiresti igavaks
Inimesed kes olid olnud Mana saarel kus toimus teleshow survivor vilmimised ei lubatud minna kaugemale onnidest kui 200 m. mis sest et tegu oli suure saarega mida oleks olnud tuus avastada, mägi mille otsa ronida jne. nope istu rannas ja vahi liiva
inimesed kes bookisid eendale saartel ntks. 8 päeva tulid poole pealt ära nirude tingimuste tõttu. nad ei saanud raha tagasi aga pigem olid rahul et said minema sealt.
Osad isegi otsustasid Fijilt paar nädalat varem ära minna Austraaliasse ja siis tagasi tulla et lennata kodu. Väga tüütu aga parem kui Fijil passida.
Nö. töötajad kes saarel inimeste eest hoolitsesid magasid sageli päeva jooksul külaliste voodites. nende asjad olid külaliste toas laiali ning üldine olemine oli saast.
Voodites olid lutikad ja neid oli palju. inimesed kes tagasi saartelt tulid olid üleni kuppe täis.
Dush oli olematu, aegajalt nirises külma vett ainult.
Lõpetuseks pole vist üllatus, et saarel ei olnud elektrit ega levi.

Hakkasin ennast aina paremini tundma, et ei olnud kaasa läinud turismi lainega. Kuumusega olin ka harjunud. See juhtus üllatavalt kiiresti, peale paari päeva tundus 30 kraadi loomulik värk. Isegi öösel ilma kliimata magades oli ok. Higi kleepimine igale poole oluliselt ei vähenenud aga see eest ebamugav kuumus kus ei saa hingata oli täitsa mõnus. Ei pea riietega vaeva nägema, mingi särk ja püksid ning kunagi ei hakka külm. Fiji suve ja talve keskmise temperatuuri vahe on jahmatavad 2 kraadi, 31 ja 29 vastavalt.

Kuigi iseenesest ei olnud seal mitte midagi teha siis kuidagi igav ei hakanud. Aegajalt passisid laes ventilaatorit aga üldiselt tiksusin vaikselt Fiji time rütmis. Fiji time käis seal igasugu aja ütlemise kohta, sest ega kohalikud väga aegadest kinni ei pidanud ning kõik oli väga manjana. Nagu ühtedel juhtus kes saartele pidid minema, paat tuleb kell 9, siis öeldakse et kell 11 ja siis kell 1 öeldakse et juba läks minema. Praamid kahe suure saare vahel käivad umbes mingi aja järgi ning buss mis hosteli kõrvalt linna läks käis enam vähemsuvalise poole tunnise vahega. Inglis k. võiks Fiji time kohta öelda whenever. Kuna suuri plaane ei olnud, oli üsna lihtne sellega harjuda. Kui mingi hetk tuli tahtmine linna minna siis läksid bussipeatuse kõrvale ja ootasid, kordagi vaatamata kella. Loksusid akendeta bussis linna, piletiks talong kui peatust tahtsid siis oli bussi tagumisest otsa seotud nöör mis jooksis bussi lae ligidalt bussijuhi kõrval oleva rattakella külge. Väga algeline ja labane aga asi töötas ning seda tiristades sai peatuse. Peatused olid ka suht kus iganes keegi tahtis maha minna, vahest iga 10 m. tagant isegi. Yeah smart, aga wat eva, Fiji time.

Üsna palju ekskurseerisin linnas ringi selle nädala jooksul mis seal olin ning need raisakotkad kes midagi tahtsid müüa muutusid pigem halenaljakateks kui õppisid nendega ümber käima. Ühele lubasin osta mida iganes kui ta ütleb kus Eesti on. Oma raha sain rahuliku südamega alles jätta

Käisin ka Nadi kõrval Denarau turisti rajoonis ühel päeval. Korralik kultuuri šhokk, 3nda maailma kõrval oli resort town mis hotelle ja villasid täis. Ilus roheline muru igal pool ning paksud valged mehed basseinides puhkama. Paksud valged naised sõitsid ringi golfikärudega tänaval kus buss sõitis. Rajooni sai sisse ainult läbi valvega väravate ning busside jaoks olid kontroll punktid et saabujaid ja minejaid kontrollida. Sellel hetkel bussi ei kontrollitud kui sinna läksin küll.

Nadi kesklinn nagu juba enne mainisin oli ehtne kolmas maailm. Prügi maha viskamine oli seal loomulik tegevus nende jaoks. Mingit erilist infrastruktuuri prügi haldamiseks neil vist ei olnud sest sageli oli õhtuti tunda hostelis põleva prügi lõhna kui kohalikud lähedal põletaid seda mis üle oli. Igal pool oli näha väikseid lõkkeid just prõgipõletamiseks.

Linna peal ringi ekseldes leidsin ka üles odavad söögikohad, millest üks näiteks oli LFC (mitte KFC) halal kana restoran. Fijil on suur hindi populatsioon. Kui valge mees avastas Fiji ning tahtis suhkruroogu kasvatada selgus et kohalikud olid aga liiga laisad ning siis imporditi indiast massidest inimesi. Seega india karri jm. kohtadest seal puudust ei olnud, enamus olid kõik sellised pool rotikad kus pool putka laadse leti tagant said oma toidu kätte. Maitse poolest ei laidaks aga ootaks rohkem toidust kui juba maksad selle eest, samas Inida söögikas nimega Skyway (wat?) sain 4 kohaliku raha eest korraliku päeva prae (riisi lambaliha miskine asi). NZD-s on see 3 midagi ning eurodes kuskil 2 kanti midagi, et käib kah. Turu pealt sai kobara banaane 2 kohaliku raha eest ning jahutatud ananassi viilu kohaliku dollari eest. Nurgataguses jäätise putkas kus müüa ilmselt oli just vetsust tulnud käsi pesemata ulatus sulle jäätise oma näppude vahel samuti dollari eest. Ah fukit Fiji time.

Osad nendest kohtadest leidsin üles kuna mu homie'd olid Fijil juba paar kuud elanud. Kolumbialane ja Nigeerlane kes elasid austraalias ning Fiji hindi kes elas NZ-s. Austraalased olid mõnes mõttes Fijil paar kuud lõksus olnud kuna ootasid viisat Austraaliasse uueesti sisenemiseks ning NZ tüüp tsillis niisama, mis sest et ta oli õppinud lennuki piloot teenis ta raha Fijil DJ-na.

Austraalia Nigeerlase ja NZ fiji Dj-ga oli linna peal äge käia kuna mitte keegi ei saanud aru kust kohast me oleme ning olles koos tõmmude meestega ei tulnud kohalikud midagi mulle müüma ning mu sõbrad teadsid häid kohti kuhu sööma minna, win win.

Nii need päevad läksid Fiji time'des, india toitu süües, mini beebi jalapenosid peale näksides mis ajas rõvedalt higistama (lisa sinna juurde veel 30 kraadi niisket palavat ilma). Samal ajal püüdis mingi lind kõrval laua alt gecko kinni ja lendas minema. See tundus nagu eriti naljakas kuidagi sellel hetkel et kui absurdne see kõik oli. Geckosi muidugi jooksis seal igal pool ringi, eriti kui linnast väljas olid. Hiljem turult mingi puuvilja maius ja tagasi loksusid bussiga. Bussi marsruut tundus olevvat ka üsna suvaline kuna osa teest läks läbi ranna kus reaalselt teed ei olnud. Tee kõrval nägi palju naljakid asju nagu näiteks oli ühe suvalise reaalselt garaaži hüti peal silt "Nadi works and engineering department", aegajalt lapsed jooksid busssi kõrval paljajalu võidu.

Peale kooli oli bussijaam täis lapsi kes niisama hängisid või lollusi tegid endal nägu nalja täis, ja nägid inimesi tegemas oma igapäeva asju, tundus et väga vahet ei ole kus sa oled inimesed on ikka inimesed.

Kogu päev tiksus Fiji time järgi. Kunagi mingit aega kellegiga kokku ei leppinud aga õhtuti tulid osad kokku et kaarte taguda või kõrval hostelis piljardit mängida, vahest ka ping pongi. See kõik hakkkas aina rohkem meenutama puhkust.
Budget backpackerina keeldusin baarist õlut ostmast ning õhtu saabudes tiksusin 200 m kauguselepoodi. Üldjuhul oli see ilma tagamõtteta ning pigem oli eesmärk veidi hüdreeruda peale palavat päeva ja nii lõbusam palmipuu all istuda ja oodata uneaega.Palmipuu all ei tohi istuda tegelikult kuna kookospähklid võivad sinu kookospähkli pihtaa kukkuda. Aga anyway, kuna juba oli tuttavaid tekkinud siis mingi hetk keegi lihtsalt liitus ning oli et "you mate want some beer", yeah miks mitte.

Üks Fiji komme mulle meeldis. Taki. Mis peaks tähendama otsetõlkes midagi sellist et saada ringile vms. Ehk siis võeti mingi jook, enamasti õlu ning keegi oli Taki master kes siis kallas õlu shoti klaasi ja saatis selle ringile. Kasutati ainult ühte klaasi, mis käis ringi ja kõik jõid sealt. Aegajalt keegi hõikas Taki Taki ning hoogu anti juurde.

Ühel õhtul läks hoog liiiga suureks ning keegi kohalik ei saanud mu naljast vist aru ning tundus et läheb juba madinaks. Mulle tundus naljakas kui mingi 20 midagi kohalik poisike üritas tüli norida, eriti peale NZ võistluste lukku panemist. Muidugi kaklus on viimane asi mida ma tahan teha võõras riigis.. Üks türklane keda Fijil kohtasin ja kes samuti Austraalia viisat ootas, oli ühel õhtul sigalakku täis olnud, andud oma telefoni ja rahakoti ühele tüdrukule hoida. Mingi aeg ta seda enam ei mäletanud ning arvas et asjad varastatud, tegi suurt kisa ja ekslikult süüdistas ta kedagi kohalikku kelle politsei siis kuskilt klubist ära vedas ning ööks pokri pani. Ma ei tea mis lõpuks sai aga kohalikelt kuulsin, et selle vale süüdistuse tõttu võis teda oodata kinni istumine või korralik trahv.

Anyway, mu homie'd tuld vahele ja õhtu jätkus lõbusamalt, samas kõik olid olnud üllatanud miks ma naerma hakkasin kui tüli noriti. Ei jah õppetund taskusse, peab ka piire teadma.

See õppettund lendas aga aknast välja kui 2 päeva enne minu lahkumist oli kohalik "disko" loomulikult ei olnud puudu Taki ringid. Hoolimata raskest hommikust viimasel õhtul oli ju eriti vaja tähistada. Hunnik inimesi hostelist lendas kohaliku baari/kluppi. Vinti lisas asjale juurde see mu homi'd teadsid omanikku ning otse ukse kontrolli kõrvalt lendasime VIP lauda, oeh jah, taki taki edasi. Kohalikud pidevaltt küsisid kas mulle meeldib Fiji jne. Õnneks õlu oli tuju heaks teinud ning ma olin u. et "Yeeee, best place ever". Nalja oli seal nabani ning magama jõudsin hommiku varatundidel.

Ärkasin kell 9 ning ilmselgelt oli mitu head promilli veel sees. 3 tunni pärast pidin lennujaamas olema. Mingi müstilise tahtejõuga suutsin asjad kokku pakkida ning imekombel isegi ei unustanud midagi maha. Üks kiire hommikusöök, mis tavaliselt tuleb raskel hommikul kasuks ning parandab enesetunnet ja selgendab pead kuid seekord see ei toiminud.
NZ sisenedes ja turisti viisa saamiseks on vajalik et sul on ka lend riigist välja. Seda mul ei olnud aga olin leidnud ühe lehe netis just selliste olukordade jaoks kus saab 10 dollari eest bronnida endale päris pileti mis 24 tunni jooksul automaatselt tühistatakse. Kuna isegi Fijile tulles lennujaamas kontrolliti kas mul on lend Fijilt edasi siis endiselt värisevate käte ja uduste silmadega tegin endale online bronni. Selgus aga et tegu on mingi eriti töllaka lehega kus asja ei ole automatiseeritud ning pilet tehakse sulle käsitsi 2-6 tunni jooksul. Tundus et see 10 dollarit läks vastu taevast aga noh krt tuli ennast lennujaama vedada ja loota parimat.
Kuidagi koba peale sattusin just busside peale mis kohe ja kiiresti lennujaama läksid. Kuigi sellegi poolest jõudsin sinna veidi liiiga hilja. Lennujaamas otsustasin lisa raha eest tellida omale 100 mb interneti et vaadata kas meilis on pilet olemas. Phmts. olin check in järjekorras kui tuli meil edasi piletiga NZ-st. Tundus et õnn on minu poolel kuna esimese asjana mida küsiti oli see et kas mul on pilet olemas. Ajutise pileti veebileht töötas nii, et valid alguspunkti kust soovid väljuda (minu puhul NZ) annad oma nime ning loovad sulle pileti suvalisse sihtkohta. Võtsin oma telefoni välja
"Yes, yes I have ticket, I am flying from NZ ....eh..one sec... to Bangkok..?.. ¯\_(ツ)_/¯ "
Ei saa salata et veidi sabin oli sees, kuna olin tellinud mingi feik pileti suvakalt lehelt netis. Väga arvestatav pohmakas ning fakt et ma polnud veel kaine ei teinud asja paremaks. Lootsin et pileti kontroll läheb kähku ning nad tahavad näha lihtsalt pilet olemas. Fijile tulles vaadati check in-is piletit 3 sekundit ja öeldi ok. Fijilt lahkudes teenindaja aga hakkas seda aga rohkem hoolega vaatama ja uurima, küsis kas mul on originaal meil olemas jne. Selgus et piletilt oli puudu pileti nr., oli ainult booking nr. aga neil oli vaja süsteemi sisestada pileti nr. Hakkas kemplemine selle ümber, teenindaja läks kõrval lauda ja käis ringi uuris targematelt et mida peaks tegema ja mis saab.
Väike sabin oli asendunud kergelt "shitting bricks" feelinguga. Tundus terve igavik enne kui nad leidsid et fukit kasutavad siis mu bronni numbrit. Fakt et ma isegi olin neile vahepeal andnud ka originaal meili feik lehelt kus oli kirjas et pilet on saadetud kuskilt @FakeTicketWebsite.com vms. lisas ka ootamisel pinget aga õnneks ei pannud nad seda tähele ning hakkasid juba check in-i vormistama. Tundus et võin oma ahtri lihased juba lõdvemaks lasta kui tuli mingi security dude ja hakkasid kontrollima, mis riigist ma olen (esimene eestlane keda nad näinud) kui veidi peale arvutsi nuppude vajutamist ja millegi kontrollimmist järsku security tüüp ütles
"No, he does not meet the requirements"
Yep, tundsin kuidas telliskivi oli ahtris tagasi. Nimelt selleks et Bangkoki siseneda peab olema sealt ka lend välja, mida mul ei olnud, seega ei saa ma siseneda Bangkoki, seega ei saa lahkuda NZ-st ning seega ei saa ka sinna siseneda. Järsku tundus et terve ahter oli paneelmaja jagu telliskive täis. Vaadati silma ja öeldi et ma ei saa lennuki peale minna. Aga krt nii kopakas oli sellest Fijist. Stress mis oli kogunenud viimase poole tunniga muudkui aga kulmineerus ning check in aeg oli juba nii hiline, et muuta lennuaega vms. oli pea võimatu. Kogu see protsess vähemalt kainestas oluliselt. Lõpuks peale veidi jaurammist ja seletamist helistas security tüüp kellelige suuremale võllile ilmselt, veetis hunniku aega telefoni otsas kui lõpuks sai loa lasta mind lennuki peale. Sain check in lõpuks tehtud 5 min. enne selle sulgemist, olin seal selleks hetkeks u. 40 minutit telliskive ahtris pingutanud.

Kuna just oli uudistes olnud kuidas usas keegi lennukilt maha lohistati kui ta juba lennukis oli siis olid isegi lennukis minnes veel parakad ning esimest korda tundsin kergendust kui lennuk õhku tõusis. Olin tagasi teel Chch vahepeatusega Aucklandis. Lennud läksid kiiresti kuigi vähem pohmakat oleks teinud asja paremaks.

Kokkuvõttes ütleks et sain oma troopilise saare kogemuse, see polnud selllinne nagu ootasin. Ma ei soovitaks Fijit kellelige turismi sihtkohaks kuigi mul lõppude lõpuks kukkus Fiji mini trip hästi välja, nautisin oma aega (Fiji time) ja sain peotäie häid mälestusi. Veidi pikemalt ühe koha peal olles ja turistikatest eemale hoides sain veidi rohkem kogeda kohaliku elu ja näha mida kujutab tegelikult Fiji endast.