Ägedalt jalgsimatk tehtud võtsin suuna Queenstowni poole, mis on põhimõtteliselt siin peo ja ekstreemspordi pealinn. Kuna tegelikult seal juba olnud siis suuri plaane polnud ja mõtlesin et ehk peatun vahelduseks kuskil hostelis ning võtan aja maha peale metsas rännakut. Kohale jõudes tekkis kohe miskine võõrastus peaale, see linn oli ikka oluliselt rohkem turistikas kui mäletasin. Mingit connectionit ei tekkinud ning pigem tekkis isu edasi liikuda.
Queenstownis oli aga paikseks jäänud mu braziilasest sõber kellega oli plaan kokku saada ja paar õlut võtta. Kummalisel kombel sattusin kokku aga ühe paariga kellega sain Kepleri trackil tuttavaks ning siis oli juba meid rohkem kes õlut võtsid. See alati tundub nii naljakas kui nö. võõras riigis kus jusktui palju inimesi ei tea kuid siiski näed kuskil kedagi tuttavat. Järgneva paari päeva jooksul läks asi veel naljakamaks sest peaaegu igale poole kuhu läksin kohtasin inimesi keda teadsin.
Enne kui aga lääne kaldale teele asusin sain ööseks crashida oma braziilasest sõbra juures. Ta elas koos 3 tsikiga, kes olid just oma nv. tegude üle "uhkustamas" kui sinna jõudsime. Kes kus keda oli karanud ning kes kus keda karata tahtis ei osanud kuidagi kommenteerida seda, ehtne kari ladette.
Kuigi Andre on väga tagasihoidliku iseloomuga meeldis mulle temaga õlut libistada ja maailmast rääkida. Kuigi ta algul oli siia tulnud selleks, et inglise keelt õppida, siis nüüd olid tal juba pikemad plaanid NZ-s, et ehk siia jääda elama. Tema mõttekäik selle põhjenduseks pani ka mind mõtlema, et kõik muutub ja on muutunud nagunii peale seda kui ta kodust lahkus ning mitte kunagi pole see enam sama, samahästi võib siis nz olla.
Peale Queenstowni võtsin suuna läänekaldale. Pool aastat tagasi oli seal käinud aga kuna see üks ilusmaid kohti kuhu minna NZ sii tahtsin näha milline see suvel välja näeb. Järeldus sellest oli see et talvel on igati ilusam kui autoga ületada lumiseid mägesid. Aga ega suvie loodus ka pettumust ei valistanud.
Kuigi telkimisplatsil ning muidu ka ringi uidates kohtasin palju tuttavaid siis enamus ajast veetsin mööda lääne kallast põhja poole sõites üksi. Kõik tehnika oli mind lõpuks alt vedanud ning ei saanud POI nutikast järgi vaadata et kuhu minna. Oli ainult kaunis loodus, mina ja mu mõtted. Väga ei viitsinud ka ringi uidata iseenesest sest olin tegelikult enamus asju näinud.
Kohad kus aga polnud käinud olid Castle Hill ja Cavewalk mis asusid Arthurs passis, tagasiteel Chch. Eriti tahtsin minna uudistama 450 m. pikkust maaalust koobast, mis oli uuristatud jõe poolt ning loonud käigu kus ühest otsast sai sisse ja teisest välja. Käik algas jõe suudme juurest ning mägedest pärit jääkülm vesi oli peaaegu rinnuni. Et mingitki riided jätta kuivaks siis võtsin tennised ning püksid jalast ning asusin bokserite väel teele. Koopad iseenesest on üliägedad ning kui Tanel NZ oli siis oli ilmatu põnev neid käia uudistamas koos. Seekord olin aga üksi ning üsna pea kui olin oma teekonda alustanud siis sain aru et igasugu hoiatus märgid, soojade riiete ning tulla ettevalmistusega ei olnud niisama seal. Mis mina aga tegin, läksin tuimalt phmts. trussarite väel palja jalu. Peagi asendus põnevus kõheda närvikõdiga. Vesi läks küll üsna pea madalamaks ning enamasti oli kuskil põlvini, aga oli vaja üle ronida libedate kivide kitsastes käikudes aegajalt läbi tugeva vooluga mini koskede. Ainuke valgus allikaks oli mul taskulamp pilkases pimeduses. Kogu koobas kajas kurjakuulutavalt koskede mühinast. Kuigi pool kilomeetrit ei ole teab mis pikk maa, kuid pimeduses koskede müra ning külmas vees sumbates oli parasjagu klaustrofoobiline tunne ning polnud üldse õrna aimu kui palju olid edasi liikunud. Üks hoiatustest oli see et vihmaga ei tohiks sinna minna. Kuigi koopasse sisenedes ei sadanud, olid tekkinud enne korralikud vihma pilved päeva jooksul ning vaikselt hakanud tibutama. Aina edasi minnes läksid, kosed aina suuremaks ning vool tugevamaks ning peast käis läbi mõte et ehk on hakanud korralikult sadama (mis NZ võib väga kähku juhtuda). Rohkem kui korra libastusin ning napilt vedas et pead ei löönud ära või jalga välja ei väänanud. See on tobe asi üksi reisides, et veidike riskantsemad tegevused skaleeruvad riski koefitsendiga päris kõrgele kui neid tehaa üksi. Hiljem kuulsin et eelmisel aastal või millalgi oli keegi seal koopas ka otsa leidnud. Kuigi seda koopas olles ei teadnud veel sain aru et see polnud see just kõige arukam tegu sinna minna.
Kui lõpuks teisel pool valgust nägin tundsin korraliku kergendust. Vesi oli olnud piisavalt külm, et nägin korraliku vaeva tenniseid jalga pannes kuna enam absoluutselt ei tundnud oma varbaid.
Vähemalt sai see lollus tehtud ja tagasi Chch teele asuda.
Comments
Post a Comment