Lõuna saare viimaseks sihtpunktiks oli jäänud Mt. Stokes, mis on Marlborough sounds kõige kõrgem punkt, kust avaneb vaade rägasitkulisele poolsaare soppidele (ilusa ilmaga).
Esialgne plaanitud päev tippu ronimiseks lükkus veidi edasi, mistõttu aja parajaks tegemiseks pidin terve päeva hostelis teesklema et olen ikka veel checked in. Mis tähendas seda et kõik oli samamoodi ainult et oma tuba polnud.
Tänutäheks viivituse eest kostitati mind mitme erineva chilli/jalapeno kastmega mis pidi pisarad lausa välja tooma aga aastate pikkune treening on sinna tasemele mind viinud kus ainuke viis kuidas chilliga pisaraid endast välja saan pressida on siis kui chilli otse silma torgata. Seega pole mainist väärt.
Peale semi illegaalset telkimist oli hommikul vaja asuda teele varakult. Tripp ei olnud eriti pikk aga plaan oli õhtu veel praami peale jõuda. Tippu jõudmiseks kulus u. 2 h ning väga irooniliselt olid pilved täpselt tipus. 100 m enne tippu, puude keskel oli selge ilus ilm kuid tippu jõudes ootas ees meeletu tuul ning pilved mille tagant ei näinud isegi kaugemale kui 50 m.
Kuigi looduskaunis vaade jäi nägemata siis emotsioon olla tuulise mäe tipus keset pilve oli isegi ägedam.
Trippimine võttis veidi kauem aega kui arvasin ning otsustasin manjanalt võtta ja järgmine hommik praamile minna.
Õhtuks olin tagasi Pictoni hostelis kuhu olin koos Taneliga 10 kuud varem maabunud.
Vähemalt oli veel aega viimaseks piknikuks. Linnas mis pigem ainult transiidi läbimispunkt. Paljud kohad olid suletud esmasp. õhtu. Tänavad olid tühjad, avatud oli ainult niru fish and chips putka.
Taevas oli selge, kuu säras, oli jahe ning palmide tagant avanes vaade öisele sadamale mägede vahel.
Comments
Post a Comment