There is no glamour

Peace Orchestra-Who am I

Hostelist kolisin välja. Elamise otsimine oli parasjagu tüütu. Aega selleks oli ainult peale tööd ning iga päev jõudsid keskmiselt üks või heal juhul kaks korterit vaadata. Üür on siin üle mõistuse kõrge. Enamus soodsaid pakkumisi tähendasid seda et jagad kellegiga tuba, paremal juhul ühe inimesega, üldiselt aga 3 või 4 ga. See aga mulle ei sobinud, sama hästi võiks ju hostelis olla. Võib ju ka vedada ja sattuda heade toa naabrite otsa, aga vara tööle ning hilja tagasi ning üsna nõudlike une tingimuste tõttu ei tahtnud riskida. Oma tuba aga oli pea 2 korda kallim üldiselt. Asukoht mängis samuti rolli, pidi olema cbd või centrali lähedal kuna objektid tööl asuvad mul üle linna igal pool. Samuti vaja hiljem ka trenni jõuda. Ja igasugune lisa 15 minutit tähendaks ühe lisa tunni kulu päevas. (töö + trenn, edasi tagasi) ning kuna juba nagunii ükskõik kuhu lähed centralist kulub keskmiselt tund siis ühte lisa tundi ei küll ei tahtnud. Peale igasugu weirdo kohtade üle vaatamist, mis kõik olid nagu peldikud või kõrge budgetiga sain SMS ühelt maaklerilt. Vaatasin algul et mis nali see on. Sama hostel kus esimesena peatusin kui Sydney tulin, aga tegelikult maja täpselt selle kõrval. See kant juba nagunii ghetto ja ega see koht parem välja ei näinud. Aga asukoht ideaalne. Oma tuba, tundus vaikne, hind ok. Fukit miks mitte. Tundus väga dodgy siia kolida. Siin pole netti ning pesu pean pesema kõrval majas pesulas. Prussakaid on siin peoga loopida. Üks naabritest on kas strippar või prost. Maja ees trepil alati jõlgub mingi gang mingite mustadega (PC olles siis Afro austraallane?). Ühe sõnaga glamuurist on asi kaugel. 

Aga siia kolisin, ja tundub et isegi olen rahul. Annan aega, eks näis. Kuskil siin pussitatud saada on reaalse statistika piiri mail. Kuna peale voodi, mis täidab pea 70% toast, mul muud sisustust ei ole siin, siis nagu mingi desperate housewife olen tiba õhinal oma elamise sisustamisega. Iga pudi padi võiks ju hankida. Alustades puht praktilistest tarbe esemetest, pottidest pannidest kuni esteetika parandamiseks midagi. Ei suuda hetkel otsustada kas peaks seinale riputama Mona Lisa või Tom Sellecki portree, või hoopiski wookie jesuse.

Kuigi oma elamine on mõnus, väikeste eel mainitud mööndustega siis downside on see et social life on sama olematu kui kana piss. Hostelis on alati see et mingi hetk ikka keegi kuskil tolkneb ning jutu kaaslase ikka leiab. Siin majas ei saa aru, siin peaks kuskil 40 inimest elama väidetavalt aga peale kõrval toas oleva Malaysia tüübi pole kedagi näinud. Ilmselt ülejäänud varastavad auto makke kuskil nii päevad kui ööd. Nüüdseks kõik sõbrad keda siin eelnevalt teadsin on juba is edasi liikunud ning siin siis olen.Viimased 3 nädalat olen ühel objektil üksi olnud, pole veel leidnud sobivaid trenne ka ühel või teisel põhjusel.  Nv sai baaris käidud, mis oli fun kui üks sõber Melbournest tuli Sydney. Samuti hostelis kus enne olin, korraldasid inimesed bubble soccer turniiri. Malaysa sõbraga tegin halal stiilis tortillasid ning käisin mingi usulahu energia ringi kokku tulekul.  Kui need üksikud evendid välja arvata siis tundub rohkem nagu elaks garantiinis 5 miljoni elanikuga linnas ja ainukesed vestlused on peamiselt surnud prussakatega..

Kuigi töö ehitusel on üsna mõnus ning selle üle ei kurda olen ka aegajalt saatnud CV-si IT kohtadele. Success rate selles osas on sama mis NZ-s. Nagu üritaks Niagara kosest üles sõita. 

Vähemalt oli üks päev viski soodushinnaga aga kuna mul pole korralike klaase siis pidin seda kruusist jooma nagu mats.   

Päevad sulanduvad vaikselt ühte. Äratused hommikul kell 5 meenutavad rohkem nagu groundhog day'd. Tundub nagu iga 5 minuti tagant korduks sama asi uuesti ja uuesti. Metrooga commute on selliseid hetki kus tundub et aeg jääb pooleks tunniks seisma ning elu jookseb mööda sinust. Kui rong kurjakuulutava madala mühinaga läheneb, tuled hakkavad paistma tunnelis, tugev tõmbetuul hakkab puhuma on alati võimas kuna see tähistab hetke peale mida on sul pool tundi aega mõelda kuhu sa teel oled.  

Morning commute

Maja tagahoov kus elan

BJJ gym mis vedas alt mu ootused taseme kohta

Kuigi hetke elu on tugev kontrast luksusele Chch-s ja tundub et kõik siin on vastupidi siis ega ma pole kunagi eriliselt lugu pidanud glamuurist. 

"Su elu on nagu ameerika mäed seal, kord on hipiseks kuskil, siis mäestik, siis praamiga üle vee, siis prussakatega korteris" on kommentaar mis mulle nalja tegi ja veidi selgust tõi et tegelikult on ka olemas suurem pilt ning hetkel käsil teistmoodi etapp mis on omamoodi naljakas oma absurdsuses.