Pidin pikalt mõtlema kuhu oma blogiga olen jäänud. Viimasel ajal on mu seiluste blogi suht seikluste vaene olnud ja pole leidnud mõtet seiklusteta seiklus blogi pidada. Väga oluliselt pole midagi muutunud viimasest korrast eluolus. Teatavat mental gümnastikat rohkem harrastatud ning kuskil metafüüsika maailmas olnud, kuna tööl ju väga palju vaimu ei pea pingutama, siis jõuab igasugu asjade üle mõelda. Ei viitsiks neid asju kirja siia kõike panna eales. Kuigi filosoofiliste mõtetega on äge mängida vahest, siis leian et kui neid päris ellu liiga palju tuua ja heietama hakata nende üle siis kaotavad need oma mõtte ning muutuvad pigem mingiks suuureks ähmaseks palliks kus pole algust ega lõppu. Kuigi kui nüüd ajusagarike vahelt välja otsin siis ähmaselt mäletan et kunagi tahtsin just blogi selle põhjusega pidada, et oma filosoofilisi revolutsioone jagada.
Nüüd aastad hiljem, märkasin FB-s et üks trennikaaslane NZ-s teinud BJJ kohta blogi kus siis igasugu elumõtteid ja avastusi jagab, mis kas seotud BJJ-ga või kuidagi midagi sinna kanti. Arvan et kui inimesel on üks hea mõte nädala kohta mida ta mõistab ja mis ta elu parandab on päris hea. Kui neid on rohkem ning juhtub et neid jagatakse iga 2 päeva tagant siis need muutuvad üksluiseks ning üsna sisutuks. Lihtsad mõtted ja kontseptsioonid vahest vajavad just kõige rohkem süvenemist et nendest aru saada. Algul lugesin mõnesid tema postitusi kuid siis nagu lihtsalt läks igavaks kui mingi iga elu mõtet üritas 2 päeva tagant lahti seletada. Eh, igaüks teab nagunii mis elu mõte on, lihtsalt need on igal erinevad.
Nüüd aastad hiljem, märkasin FB-s et üks trennikaaslane NZ-s teinud BJJ kohta blogi kus siis igasugu elumõtteid ja avastusi jagab, mis kas seotud BJJ-ga või kuidagi midagi sinna kanti. Arvan et kui inimesel on üks hea mõte nädala kohta mida ta mõistab ja mis ta elu parandab on päris hea. Kui neid on rohkem ning juhtub et neid jagatakse iga 2 päeva tagant siis need muutuvad üksluiseks ning üsna sisutuks. Lihtsad mõtted ja kontseptsioonid vahest vajavad just kõige rohkem süvenemist et nendest aru saada. Algul lugesin mõnesid tema postitusi kuid siis nagu lihtsalt läks igavaks kui mingi iga elu mõtet üritas 2 päeva tagant lahti seletada. Eh, igaüks teab nagunii mis elu mõte on, lihtsalt need on igal erinevad.
Ok, ega tegelikult nii igav ka ei ole et oma blogis, et kellegi teise blogist pean kirjutama. Ei teagi kuidas sinna jõudsin. Mõtlesin et peab kribama blogi kasvõi enda jaoks nagu üks topski just hiljuti ütles. Eks õige ole, tagantjärgi on päris mõnus vaadata mis toimunud on. Olgu see hea või halb. Aaga, perse nüüd, olen ära unustanud mis viimased kaks kuud teinud. Eh jah, töö ja trenn. Veidi on seda trenni rutiini taastatud aga mitte päris sellises mahus nagu võiks. See on aga viinud järgmise dilemma juurde. Olen ka siin vabadel hetkedel saatnud CV-si PJ jm. päris ametikohtadele. Trenn aga võtab aja päeva lõpus nii ära et jõuan kodu, vaevu jõuan toidu sisse ajada ning enam vähem normaalsel ajal magama minna et kell 5 ärgates oleks normaalne olla. Võttis veidi aega et leida sobivad Capoeira ja BJJ trennid. BJJ-ga oli jama et kui õige koha leidsin siis esimene trenn jäi varvas mati taha kinni ning tuli liigesest välja jäädes mingi 90 kraadise nurga alla. Kuna juba mõned kogemused nende vales kohtades liigestega on siis seekord suuremata paanikata tõmbasin paika, aga no sellegi poolest paar nädalat ei saanud midagi teha.
Lõpuks peale mingi hunnikute CV-de saatmist sain 1.5 intervjuud. 1.5 intervjuud seetõttu et ühele kutsuti aga kui selgus et mul backpackeri viisa siis see tühistati aga kind of statistika mõttes võtame selle arvesse. Just hiljuti oli ka päris intervjuu üsna prestiisika koha peale. Oli äge üle 2 aasta ennast korralikult riide panna ning business talki ajada, kuigi intervjuu ise läks pekki. Sain sellest hiljem aru kui jõudis kohale , mis nad tegelikult tahtsid minust. Aga noh vähemalt. on mul paar viisakamaid riideid ning linna peal kõndides ei lähe tüdrukud minust ringiga mööda. Isegi stripikast mööda kõndides taheti kohe sisse juhatada nagu mingit soome turisti Tallinnas.
Naljakas seik oli barberis. Käisin vuntsi timmimas, et seda hobo outlooki minimiseerida. Tavaliselt olen käinud meestele suunatud barberis kus enamasti hipster outlookiga traksidega tüübid, kellel vuntsiks on korralik lenks ees. Mehe vunts on nii püha asi, et sinna ligi saab lasta ainult teise mehe kes teab mis ta teeb (no homo). Seekord valisin googlis barberi välja mis eelduste kohaselt vastas kõikidele tingimustele kuid sisse astudes oli kohal ainult paar tsikki ning enne kui aru sain siis üks kellel kõige intensiivsem resting bitch face ever oli, juhatas mind toolile. Kui habet piirama hakkas siis tundus ta nii hooletu et pidin korra ta peatama kuna kartsin et lõikab mu morsa vuntsid maha. Mille peale ta vaatas mind sellise näoga et wtf sul viga on ning tundus et jätsin mingi närvilise deuce mulje endast. Kuigi ta tundus veidi kohmetu ümber habeme ning üldiselt pohhuistlik entusiasmi näitamise osas siis vähemalt timmis habeme mul täpselt nii nagu tahtsin. Lõpp kokkuvõttes parim barber job mis siiani tehtud, kuigi miinuspunktid tulevad resting bitch face ja entusiasmi puudumisest. Nii palju siis minu seksismist naiste pihta või midagi sellist. Ei maksa raamatut kaane järgi hinnata.
Naljakas seik oli barberis. Käisin vuntsi timmimas, et seda hobo outlooki minimiseerida. Tavaliselt olen käinud meestele suunatud barberis kus enamasti hipster outlookiga traksidega tüübid, kellel vuntsiks on korralik lenks ees. Mehe vunts on nii püha asi, et sinna ligi saab lasta ainult teise mehe kes teab mis ta teeb (no homo). Seekord valisin googlis barberi välja mis eelduste kohaselt vastas kõikidele tingimustele kuid sisse astudes oli kohal ainult paar tsikki ning enne kui aru sain siis üks kellel kõige intensiivsem resting bitch face ever oli, juhatas mind toolile. Kui habet piirama hakkas siis tundus ta nii hooletu et pidin korra ta peatama kuna kartsin et lõikab mu morsa vuntsid maha. Mille peale ta vaatas mind sellise näoga et wtf sul viga on ning tundus et jätsin mingi närvilise deuce mulje endast. Kuigi ta tundus veidi kohmetu ümber habeme ning üldiselt pohhuistlik entusiasmi näitamise osas siis vähemalt timmis habeme mul täpselt nii nagu tahtsin. Lõpp kokkuvõttes parim barber job mis siiani tehtud, kuigi miinuspunktid tulevad resting bitch face ja entusiasmi puudumisest. Nii palju siis minu seksismist naiste pihta või midagi sellist. Ei maksa raamatut kaane järgi hinnata.
Eelmine nädal sattusin tänaval kokku ühe tuttava argentiinlasega kelle juures juhtumisi oli nädala lõpus pidu just. Kuigi ma olen juba korra selle elu üles ehitamise läbi teinud võõras riigis siis oli huvitav kuulata teiste inimeste kogemusi. Nagu see kuulus ütlemine, same but different. Mida see kõik tähendab kui alustad käed taskus ning vaikselt võitled oma koha eest. Iga päev on challenge ja demotiveeriv aga peale mõnda aega see saab sinu osaks ning lõpuks kuskile ikka jõuad. Mõned jälle pidanud hunniku rohkem vaeva nägema, üks tüüp pidi korraks kodu tagasi minema et seal end koguda ja siis tagasi tulema enne kui tööd sai ning jalad alla võttis Austraalias.
Kogu selle kummalise vaakumis keskel kus ma hetkel olen. Üritades tööd leida oma erialal, elades mingis ghettos ning vabad ajad ainult trennis rügada. Olen sattunud elama sellist kurva kunstniku elu, mis kõik on enda tegevuste ja otsuste tulem. Osaliselt teadlikult. Kuigi kohati tundub et järg on kuskile ära kadunud ning liiale sellega mindud. Olen aru saanud et ega kelleegile muule ma siin väärtust juurde ei loo kui ainult iseendale. Ja sedagi peab endale aegajalt õigustama.
Aga ei mis tahtsin öelda, et on nagu on ja paistab kuidas paistab siis olen aru saanud et lootus, mis tundub et ei tõlgendu päris selliselt eesti keelde kui inglise keeles see on. On põhjatu motivatsiooni allikas. Lõpuks ei ole vahet kas ma teen nalja oma kurva kunstniku elu üle või võtan seda tõsise hingelise ristiretkena, siis alati on mul olemas teadmine, et kui debiiline ka ei ole kuskil rotikas elada ning langeda kuskile kodutu ja hipi piiri peale siis see on ju ainult ajutine ning teen seda ju kõigest sportlikust huvist. Kui tahan saan alati kodumaale pöörduda ning siis seal oma looberitel puhata, täpselt nagu enne vanasti. Ehk on see sellinne naiivne lootus nagu suureks kasvades loodaksid, et kunagi oleks elu sama lihtne ja mõnus nagu lapseõlves ja mingi imeläbi on sul see sama võimalus sinna kunagi tagasi pöörduda, kuid lootus on see sellegi poolest. Ja siin see lootus on see mis lõpuks õigustab su jaburaid otsuseid, kinnitades kuklas, et see ei ole sina ju hetkel. Kui on raske siis ühel hetkel enam ei ole see nii ja kõik laabub. Teiste backpackeritega on alati hea eietada sellel teemal sest kõik nad seda sama läbi elanud ühel või teisel kujul. Ning oma random argentiina sõpradega lobisedes, saingi sellest aru et just see lootus ning teadmine et ükskõik mis ka ei ole on alati ajutine ning see mõte võib päris kaugele viia.
Öeldakse et lootus sureb viimasena aga peale lootuse jõu mõistmist avastasin end küsimuse juurest et mis siis saab kui lootus ei sure viimasena...? Sydneys näeb seda iga nurga peal kesklinnas. Kodutute hulk mis siin on tundub lihtsalt absurd. Central rongijaama kõrval olev park on täis telke kus elavad kodutud (kuigi tehniliselt ma ei ole enam kindel kas nad on kodutud enam siis). Nagu reaalselt aed mis parki ümbritseb on telke täis. Suvakad veidi kõrvalised tänavad täis parme kes magamiskotis magavad. Nagu absoluutselt igal pool. Need on inimesed kes on lootuse kaotanud, kellel pole midagi ning pole ka mingit väljavaadet selle parandamiseks. Põhjused olgu mis nad on mis need inimesed sinna auku vedanud on aga eksisteerib mingi piir kus lootus enam ei aita.
Kui seda postitust kribama hakkasin siis ei olnud üldse plaanis väga deepiks kätte minna. Pigem tahtsin oma isikliku lootuse sädeme avastamisest rääkida. St. intervjuu kus käisin. Kuigi siin kõik nii võimatu teha siis see oli minu jaks uus lootus. Kui mingi imega juba korra sain intervjuule siis ehk on ka võimalus tulevikus selleks...
Vaikselt on hakanud tühjusest kasvama väike vundament, tutvuste, tegevuste ning rutiini najal. "Ametlikult" töötan ühe startupiga taaskord. "Ametlikult" on nagu siuke formaalne nüanss mis tähendab et võin CV-se panna selle. Tundub et võib isegi huvitavaks minna. Startup juba pea 2 aastat vana ning paistab et neil juba ka mini investeering, veel täpselt ei saa ma aru kuhu suunas nad tüürivad aga see tundub olevat tavaline case enamus startuppidega. Hea on seekord see et ma ise ei juhi seda värki ning saan pigem konsulteerivas rollis olla ning nautida muid startup hüvesid, networkingut ning occasional free beer and pizza.
Olen saanud enamjagu ok trenni rutiini tagasi kuigi plaanis oli veidi rohkem, samas 5 korda nädalas peaks alustuseks piisama. Samas veidi süümekad on, et kui jätaks selle kõrvale üldse, ja tarbiks rohkem kohvi, energia jooke ning õlut jõuaks ma oluliselt rohkem CV-sid saata ning suurendaks shanse valgekrae ametikoha leidmisel. Eks mingi aeg vaatan oma prioriteedid üle.
Prioriteetide ja kurbad kunstnikega seoses olen leidnud et peaks vast leidma mugavama elukoha. Eriti kui just ühel naabril varastati tuba tühjaks kõikidest asjadest. Samas on vaga raske leida midagi sama hea auskohaga. Rahaga mis säästan elamise pealt saan hetkel trenni peale laiaks lüüa ning ikka ka säästa juhuks kui peaksin uuesti haarama seljakoti ja teele asuma.
Mingi hetk smugeldasin end ühele Startup evendile pitsat ja õlut sisse vehkima. Ei tegelt oli asja ette ka, teema oli huvitav. Nõme oli see et samal ajal üle keha sügelesin kuna olin päev otsa mingit kivivilla hõõrunud (aegajalt pean seda ka tegema). Just kui lõpetan kolmanda õlle saadab boss sõnumi, uus objekt, foking 1.5 h. kaugusel, mis tähendab kell 4 äratus et tööle jõuda. Eestis tunduks see mõeldamatu, sama hästi võiks Tartus tööl käia. Tagatipuks eelmine öö on magamata kuna BJJ-s murdsin mingeid siniseid vöid maha pea 3 h järjest ning öö ei suutnud magada kuna kõik kondid valutasid. Lisaks sain nz-st teate et kohus otsib mind taga, mingid maksmata trahvid millest teadlik polnud. Hunnik vastuolulisi asju korraga. Aga miskipärast oli äge ikka olla. Või siis oli asi selles 3-s õlles.
Sain ka kodust paki, värska, kali, hunnik shokolaadi, vitaamine ja hambaharju piisavalt et järgmised 3 aastat saaks elada kõrbes puhaste hammastega. Nagu Austraalias poleks hambaharju aga no mis sa ikka teed, emad ikka teavad paremini kuigi sa ütled pole vaja.
Eritellimusena olid seal ka hunnik mängu kaarte erinevatest kohtadest Eestis. Väga tihti ei mõtle kodu peale üldiselt aga sellised väiksed hetked mis vahest oma melonhooliaga üllatavad ning panevad Eesti peale mõtlem, nagu sirvides pilte Eestist või kõned sõpradega.
Ja siis vajud jälle kuskile küsimusega, nahka seda kõike vaja on.
Theme: Space raiders - Beatiful crazy
Kogu selle kummalise vaakumis keskel kus ma hetkel olen. Üritades tööd leida oma erialal, elades mingis ghettos ning vabad ajad ainult trennis rügada. Olen sattunud elama sellist kurva kunstniku elu, mis kõik on enda tegevuste ja otsuste tulem. Osaliselt teadlikult. Kuigi kohati tundub et järg on kuskile ära kadunud ning liiale sellega mindud. Olen aru saanud et ega kelleegile muule ma siin väärtust juurde ei loo kui ainult iseendale. Ja sedagi peab endale aegajalt õigustama.
Aga ei mis tahtsin öelda, et on nagu on ja paistab kuidas paistab siis olen aru saanud et lootus, mis tundub et ei tõlgendu päris selliselt eesti keelde kui inglise keeles see on. On põhjatu motivatsiooni allikas. Lõpuks ei ole vahet kas ma teen nalja oma kurva kunstniku elu üle või võtan seda tõsise hingelise ristiretkena, siis alati on mul olemas teadmine, et kui debiiline ka ei ole kuskil rotikas elada ning langeda kuskile kodutu ja hipi piiri peale siis see on ju ainult ajutine ning teen seda ju kõigest sportlikust huvist. Kui tahan saan alati kodumaale pöörduda ning siis seal oma looberitel puhata, täpselt nagu enne vanasti. Ehk on see sellinne naiivne lootus nagu suureks kasvades loodaksid, et kunagi oleks elu sama lihtne ja mõnus nagu lapseõlves ja mingi imeläbi on sul see sama võimalus sinna kunagi tagasi pöörduda, kuid lootus on see sellegi poolest. Ja siin see lootus on see mis lõpuks õigustab su jaburaid otsuseid, kinnitades kuklas, et see ei ole sina ju hetkel. Kui on raske siis ühel hetkel enam ei ole see nii ja kõik laabub. Teiste backpackeritega on alati hea eietada sellel teemal sest kõik nad seda sama läbi elanud ühel või teisel kujul. Ning oma random argentiina sõpradega lobisedes, saingi sellest aru et just see lootus ning teadmine et ükskõik mis ka ei ole on alati ajutine ning see mõte võib päris kaugele viia.
Öeldakse et lootus sureb viimasena aga peale lootuse jõu mõistmist avastasin end küsimuse juurest et mis siis saab kui lootus ei sure viimasena...? Sydneys näeb seda iga nurga peal kesklinnas. Kodutute hulk mis siin on tundub lihtsalt absurd. Central rongijaama kõrval olev park on täis telke kus elavad kodutud (kuigi tehniliselt ma ei ole enam kindel kas nad on kodutud enam siis). Nagu reaalselt aed mis parki ümbritseb on telke täis. Suvakad veidi kõrvalised tänavad täis parme kes magamiskotis magavad. Nagu absoluutselt igal pool. Need on inimesed kes on lootuse kaotanud, kellel pole midagi ning pole ka mingit väljavaadet selle parandamiseks. Põhjused olgu mis nad on mis need inimesed sinna auku vedanud on aga eksisteerib mingi piir kus lootus enam ei aita.
Kui seda postitust kribama hakkasin siis ei olnud üldse plaanis väga deepiks kätte minna. Pigem tahtsin oma isikliku lootuse sädeme avastamisest rääkida. St. intervjuu kus käisin. Kuigi siin kõik nii võimatu teha siis see oli minu jaks uus lootus. Kui mingi imega juba korra sain intervjuule siis ehk on ka võimalus tulevikus selleks...
Vaikselt on hakanud tühjusest kasvama väike vundament, tutvuste, tegevuste ning rutiini najal. "Ametlikult" töötan ühe startupiga taaskord. "Ametlikult" on nagu siuke formaalne nüanss mis tähendab et võin CV-se panna selle. Tundub et võib isegi huvitavaks minna. Startup juba pea 2 aastat vana ning paistab et neil juba ka mini investeering, veel täpselt ei saa ma aru kuhu suunas nad tüürivad aga see tundub olevat tavaline case enamus startuppidega. Hea on seekord see et ma ise ei juhi seda värki ning saan pigem konsulteerivas rollis olla ning nautida muid startup hüvesid, networkingut ning occasional free beer and pizza.
Olen saanud enamjagu ok trenni rutiini tagasi kuigi plaanis oli veidi rohkem, samas 5 korda nädalas peaks alustuseks piisama. Samas veidi süümekad on, et kui jätaks selle kõrvale üldse, ja tarbiks rohkem kohvi, energia jooke ning õlut jõuaks ma oluliselt rohkem CV-sid saata ning suurendaks shanse valgekrae ametikoha leidmisel. Eks mingi aeg vaatan oma prioriteedid üle.
Prioriteetide ja kurbad kunstnikega seoses olen leidnud et peaks vast leidma mugavama elukoha. Eriti kui just ühel naabril varastati tuba tühjaks kõikidest asjadest. Samas on vaga raske leida midagi sama hea auskohaga. Rahaga mis säästan elamise pealt saan hetkel trenni peale laiaks lüüa ning ikka ka säästa juhuks kui peaksin uuesti haarama seljakoti ja teele asuma.
Mingi hetk smugeldasin end ühele Startup evendile pitsat ja õlut sisse vehkima. Ei tegelt oli asja ette ka, teema oli huvitav. Nõme oli see et samal ajal üle keha sügelesin kuna olin päev otsa mingit kivivilla hõõrunud (aegajalt pean seda ka tegema). Just kui lõpetan kolmanda õlle saadab boss sõnumi, uus objekt, foking 1.5 h. kaugusel, mis tähendab kell 4 äratus et tööle jõuda. Eestis tunduks see mõeldamatu, sama hästi võiks Tartus tööl käia. Tagatipuks eelmine öö on magamata kuna BJJ-s murdsin mingeid siniseid vöid maha pea 3 h järjest ning öö ei suutnud magada kuna kõik kondid valutasid. Lisaks sain nz-st teate et kohus otsib mind taga, mingid maksmata trahvid millest teadlik polnud. Hunnik vastuolulisi asju korraga. Aga miskipärast oli äge ikka olla. Või siis oli asi selles 3-s õlles.
Sain ka kodust paki, värska, kali, hunnik shokolaadi, vitaamine ja hambaharju piisavalt et järgmised 3 aastat saaks elada kõrbes puhaste hammastega. Nagu Austraalias poleks hambaharju aga no mis sa ikka teed, emad ikka teavad paremini kuigi sa ütled pole vaja.
Eritellimusena olid seal ka hunnik mängu kaarte erinevatest kohtadest Eestis. Väga tihti ei mõtle kodu peale üldiselt aga sellised väiksed hetked mis vahest oma melonhooliaga üllatavad ning panevad Eesti peale mõtlem, nagu sirvides pilte Eestist või kõned sõpradega.
Ja siis vajud jälle kuskile küsimusega, nahka seda kõike vaja on.
Theme: Space raiders - Beatiful crazy
 |
| Apparently our office has a bar and stripper poles |
 |
| I am cactus and like dirty laundry. Best..purchase.. ever!! |
 |
| Making pipes shiny |
 |
| Random party with peeps from south america |
 |
| Classy as I can get here. |
Samurai Jack on mulle alati olnud väga hingelähedane. Et sellest videost aru saada peaks olema sarja näinud aga see pani mind mõtlema oma hetke seisu üle. Kuigi Oz tulles oli ainuke plaan mul siin säästa ning trenniga tegeleda ning kõik luksused kõrvale jätta siis selle kunstniku krediidi teenimine ei täida ka oma eesmärki ja vahest tuleb prioriteedid ümber. Tundub et hetkel olen endale hauganud suurema tüki närida kui mõistlik on, mis tundub suht tavapärane minu kohta. Säästa, uusi asju õppida ning sada miljon tundi trennis käia ei ole võimalik ühe kõike korraga teha.
See postitus tundub olevat pudru ja kapsad aga üritasin midagi siin kirja panna, enda jaoks nagu see käima peaks. Kogu selle point peaks olema anti depressiivne. Et niisama pole seda raskust vaja kukil kanda, kuigi leian et mingil määral selle kogemise läbi saad kombata oma piire ning hinnata rohkem lihtsaid asju. Oluline on mitte seisma jääda ja sihte kaotada.
Isegi ilma suure plaanimiseta, olen vaikselt tagasi entrepreneur maailma juures. Saan jälgida ja kogeda maailma klassi suurlinna elu. Olen tagasi üsnagi hea vormi juures (enda isikliku arvestuse järgi), kuigi hea on see et näen veel arenguruumi ning mooduseid selle parendamiseks. Olen ennast plaani päraselt rohkem arendama hakanud läbi audiobookide, portugali keele õppimise ning erinevate artiklite lugemisega tervisest ja maailmast.
Tegelikult mis ma tahtsin öelda, enam ei mäleta. Alustasin oma juttu uutest võimalustest aga ei jõudnud seda kokkuvõtta ning nüüd iga nädal olen ühe lõigu juurde kirjutada ning kogu see mis siin kirjas on tundub olevat üks seosetu kaoses jutt. Oma uue lootuse leidmisest jõudsin kiiresti alla andmiseni kui vaatasin endale otsa ja leidsin et punnitan siin saja asjaga aga tulemust nagu ei ole. PJ töö otsimisega avastasin ka et varsti mul siin pool aastat oldud ning tõenäousus kontori tööle saamisega on muutunud olematuks. Asi nimelt selles kui et viisa lõpuni vähem kui pool aastat siis isegi ajutist projekti põhist otsa ei saa ning sponsorluse saamiseks peaks ettevõttes veidi aega töötama enne kui nad sinus piisavalt kindlad on et püsiv koht pakkuda.
Trenne olen endale liiga palju võtnud kanda ning kõikide nende otsas ühes kindlas asjas märkmisväärset tulemust saavutada on pea võimatu. Tulemuseks on olnud mõttetu kurnatus, mida ei kergenda asjaolu et kell 4 vahest äratus tööle minekuks.
Ja siis olen oma "elutoas" mis on 1x1m vaiba lappi voodi kõrval tühjade õlle pudelite keskel libistanud õlut ja elu üle mõelnud.
Siuke allaandmise paus on hea olnud, olen oma aru saanud ning tunnistanud oma olukorda. Ei pea alati maailma lõpuks treenima ega sada aega päevas tõmblema ning kõiges kõige parem olema. Vahest peab veidi nautima ka.
Seega lõpuks selle roller coaster postituse lõpuks kus sisu on on sama laisk kui kogu austraalia. Irooniliselt olen oma uue lootuse juurde jõudnud läbi lootusetuse mis on võimust võtnud. Lasen vahelduseks asjadel omasoodu kulgeda. Nii et on hästi küll hetkel. Tegelen edasi ainult asjadega millest rõõmu tunnen ilma et katki pingutaks end.
Tsau paka, aitab lobast, järgmise postituseni.
Comments
Post a Comment