Enne rongi pileti ostimist olin parasjagu uurimustööd teinud ja valisin kõige uuema rongi Bangkokist Chiang Mai, sellegi poolest põhi elamus sellest rongi sõidu tulemusena oli pool magamata öö loksuvas rongis kus tuled jäeti põlema ööseks. Samas leidsin endale ka uued sõbrad, ühe shoti päritolu paari kellega jäi plaan hiljem Chiang Mai uudistama minna.
Suurt plaani mul ei olnud ega muud väga ei teadnud Chiang Maist peale seda, et see on must destination for backpacker. Isegi hostelit ei olnud mul bookitud ning lõpuks lihtsalt sadasin ühte sisse kus vaba voodi oli.
Teadsin Chiang Mai on rahulikum kui Bangkok kuid mu „no research“ strateegia ning lihtsalt kohale sadamise tulemus oli seet, et kui Bangkok oli 8 midagi miljoni elanikuga kreisi busy linn, siis leidsin eest 100 tuhande elanikuga linna. Olin eeldanud et miljonit inimest seal ikka on. Umbes poole päevaga sai ruudu kujulises vanalinnas enamus vaamisväärsuseid ära nähtud. Chiang Mai on kuulus oma templite poolest ning neid leiab iga nurga pealt, kuid reaalselt on mõtet ehk ainult käia kahes.
Chiang Mai üsna tlluke linn kus puudub ühistransport kui sellinne ning ainuke moodus ringi liikuda on takso (songthaew) mis veab inimesi ringi oma kasti kongis. Samuti tüüpiline on turiste tillitada hinnaga. Seega ainuke mõistlik moodus ringi liikuda oli nagu kohalikud, st rolleriga.
Rolleriga sõitmiseks peab olema aga rahvusvaheline juhiluba, mida 90% turistidel ei ole. Olin samas paadis kuna minu oma oli aga aegunud ja kuskil austraalia prügikastis. Kui politseile vahele jääd siis standard rutiin on trahv 500thb, mis teeb kuskil 30aud. Mitte just kõige hullem aga see eest kohalik politsei lüpsab turiste korralikult ning ajutisi kontrollpunkte on terve vanalinna ümbrus täis. Üks nimelt juhtus olema 20m. peale rolleri laenutus kohta kuhu hostelist soovitati minna.
Chiang Mai on üsna turistidele orienteeritud oma väikeste kohvikutega ning wannabe lääne toiduvalikuga. Pole vaja palju kõndida kui järgmine turistile orienteeritud asutus teele satub. Rolleri laentus kohad on phmts iga 100 m. tagant ning lõpuks peale politsei lõksu vältimist silmasin nurga tagust rolleri laenutust 99bht. Üks kena ning väga madala häälega neiu(?) lubas mul veidi parkimis platsil harjutada rolleriga sõitmist enne kui tuiskasin Tai liiklusesse. See oli parim otsus ever ning üsna pea sõelusin teiste rollerite autode vahel mingite kirjutamata liiklusreeglite järgi.
Järgmine päev kui ühe sõpsiga hostelist olin teel Sticky Waterfall poole pidas politsei mind kinni maanteel. Olin valmis juba 500tbh rahakoti vahelt välja võtma kui võmm hakkas nõudma 2000tbh. Kauplesin selle lõpuks ikka 500 peale kuid ega trahvi kiitungit nad mulle ei andud, mähendas et kui järgmine kord kinni peetakse tuleb sama raha välja käia. Korruptsioon kõige ehedamal kujul.
Algselt oli plaan edasi minna Pai’sse rolleriga kuid kõik kellele seda mainisin ütlesid, et seda ei tasu teha kuna tee on ohtlik. Kuna mussooni hooaeg oli juba nagunii hiljaks jäänud ja öösel sadas padukat siis otsustasime bussiga minna. Austraalia Uberi juhid on mind ära hellitanud oma rahuliku ja proffesionaalse süidu stiiliga. Tais sellist standarit pole ning sarnaselt takso juhile kes mind lennujaamast peale võttis oli bussijuhtidel mingi väärakas sõidustiil kus isegi otse sõites ilma liikluseta oli vaja pidevalt kiirendada ja pidurdada vaheldumisi. 120 km mööda käänulist teed oli paras piin aga kohale jõudsime sisikond alles.
Pai on väike hipi maiguline vaikne kuid veidi turistine küla. Küla sees on ainukeseks tegevuseks õhtune turg ning baarid. Samas Pai oli mõnus selle poolest et põhilised vaatamisväärsused olid küla ümber igat sorti loodusnähtused nagu kohalik „Grand Canyon“ mida oli hea avastada rolleriga.
Tagasi Chiang Mais võtsin omale ühe admin päeva, pudi pai toimetamiseks, trennis käimiseks ja rolleriga sõitmiseks. Viimasel päeval otsustasin maks turistika kasuks ning käisin elevantide varjupaigas elevante söötmas ja pesemas.
Viimaseks kaheks õhtuks kolisin teise hosteli kuna hostel kus algselt peatusin oli täielikult inimtühi. Isegi omanik läks Bangkoki 2ks päevaks. Ühest küljest oli mõnus olla hostelis ilma ühegi inimhingeta, teisest küljest meenutas see veidi mingi Jaapani õudukat. Uus hostel pidavat olema party hostel aga kuna oli low season siis lõpuks olin oma ette üksinda 4ses toas. Samas inimesi oli seal ikka rohkem kellega sai viimane Chiang Mai turu külastus tehtud ning tühjas hosteli katuse baaris rummi ja viskit libistatud.
Pai ja Chiang Mai olid mõnusad väiksed kohad kuhu oli algul harjumatu aga samas mõnus minna peale Bangkoki. Avastasin enda jaoks et mulle väga meeldib reisides sellist real life puzzle lahendada, et kuidas kohalik elu käib. Asjad mis on kohalike jaoks iseenesest mõistetavad nagu ühistranspordi kasutamine, linnas navigeerimine, söök ja isegi postkaartide saatmine on midagi mis tuleb alati uues kohas välja leitada. Õhtul peale Paist tagasi saabumist oli ainuke võimalus kohaliku jitsi klubisse minna mingise väga linna kruiser jalgrattaga, mis kohe mitte üldse ei istu minu sõidu stiiliga. Kui rolleriga olin juba liikluses harjunud siis rattaga oli suht totter tunne. Peale trenni see eest leidsin ennast mõttelt et see kõik on nii koomiline kuidas ma mingit imeliku india mussiuulan, sõidan roosa rattaga läbi linna. Õhtusöögi võtan suvakast tänava toidu putkast ilma teadmata mida ma söön, pesen pesu kuskil nurga taguses automaadis. Ning kõik on nii äge.
Hetkel lennukis Phuketi.
Suurt plaani mul ei olnud ega muud väga ei teadnud Chiang Maist peale seda, et see on must destination for backpacker. Isegi hostelit ei olnud mul bookitud ning lõpuks lihtsalt sadasin ühte sisse kus vaba voodi oli.
Teadsin Chiang Mai on rahulikum kui Bangkok kuid mu „no research“ strateegia ning lihtsalt kohale sadamise tulemus oli seet, et kui Bangkok oli 8 midagi miljoni elanikuga kreisi busy linn, siis leidsin eest 100 tuhande elanikuga linna. Olin eeldanud et miljonit inimest seal ikka on. Umbes poole päevaga sai ruudu kujulises vanalinnas enamus vaamisväärsuseid ära nähtud. Chiang Mai on kuulus oma templite poolest ning neid leiab iga nurga pealt, kuid reaalselt on mõtet ehk ainult käia kahes.
Chiang Mai üsna tlluke linn kus puudub ühistransport kui sellinne ning ainuke moodus ringi liikuda on takso (songthaew) mis veab inimesi ringi oma kasti kongis. Samuti tüüpiline on turiste tillitada hinnaga. Seega ainuke mõistlik moodus ringi liikuda oli nagu kohalikud, st rolleriga.
Rolleriga sõitmiseks peab olema aga rahvusvaheline juhiluba, mida 90% turistidel ei ole. Olin samas paadis kuna minu oma oli aga aegunud ja kuskil austraalia prügikastis. Kui politseile vahele jääd siis standard rutiin on trahv 500thb, mis teeb kuskil 30aud. Mitte just kõige hullem aga see eest kohalik politsei lüpsab turiste korralikult ning ajutisi kontrollpunkte on terve vanalinna ümbrus täis. Üks nimelt juhtus olema 20m. peale rolleri laenutus kohta kuhu hostelist soovitati minna.
Chiang Mai on üsna turistidele orienteeritud oma väikeste kohvikutega ning wannabe lääne toiduvalikuga. Pole vaja palju kõndida kui järgmine turistile orienteeritud asutus teele satub. Rolleri laentus kohad on phmts iga 100 m. tagant ning lõpuks peale politsei lõksu vältimist silmasin nurga tagust rolleri laenutust 99bht. Üks kena ning väga madala häälega neiu(?) lubas mul veidi parkimis platsil harjutada rolleriga sõitmist enne kui tuiskasin Tai liiklusesse. See oli parim otsus ever ning üsna pea sõelusin teiste rollerite autode vahel mingite kirjutamata liiklusreeglite järgi.
Järgmine päev kui ühe sõpsiga hostelist olin teel Sticky Waterfall poole pidas politsei mind kinni maanteel. Olin valmis juba 500tbh rahakoti vahelt välja võtma kui võmm hakkas nõudma 2000tbh. Kauplesin selle lõpuks ikka 500 peale kuid ega trahvi kiitungit nad mulle ei andud, mähendas et kui järgmine kord kinni peetakse tuleb sama raha välja käia. Korruptsioon kõige ehedamal kujul.
Algselt oli plaan edasi minna Pai’sse rolleriga kuid kõik kellele seda mainisin ütlesid, et seda ei tasu teha kuna tee on ohtlik. Kuna mussooni hooaeg oli juba nagunii hiljaks jäänud ja öösel sadas padukat siis otsustasime bussiga minna. Austraalia Uberi juhid on mind ära hellitanud oma rahuliku ja proffesionaalse süidu stiiliga. Tais sellist standarit pole ning sarnaselt takso juhile kes mind lennujaamast peale võttis oli bussijuhtidel mingi väärakas sõidustiil kus isegi otse sõites ilma liikluseta oli vaja pidevalt kiirendada ja pidurdada vaheldumisi. 120 km mööda käänulist teed oli paras piin aga kohale jõudsime sisikond alles.
Pai on väike hipi maiguline vaikne kuid veidi turistine küla. Küla sees on ainukeseks tegevuseks õhtune turg ning baarid. Samas Pai oli mõnus selle poolest et põhilised vaatamisväärsused olid küla ümber igat sorti loodusnähtused nagu kohalik „Grand Canyon“ mida oli hea avastada rolleriga.
Tagasi Chiang Mais võtsin omale ühe admin päeva, pudi pai toimetamiseks, trennis käimiseks ja rolleriga sõitmiseks. Viimasel päeval otsustasin maks turistika kasuks ning käisin elevantide varjupaigas elevante söötmas ja pesemas.
Viimaseks kaheks õhtuks kolisin teise hosteli kuna hostel kus algselt peatusin oli täielikult inimtühi. Isegi omanik läks Bangkoki 2ks päevaks. Ühest küljest oli mõnus olla hostelis ilma ühegi inimhingeta, teisest küljest meenutas see veidi mingi Jaapani õudukat. Uus hostel pidavat olema party hostel aga kuna oli low season siis lõpuks olin oma ette üksinda 4ses toas. Samas inimesi oli seal ikka rohkem kellega sai viimane Chiang Mai turu külastus tehtud ning tühjas hosteli katuse baaris rummi ja viskit libistatud.
Pai ja Chiang Mai olid mõnusad väiksed kohad kuhu oli algul harjumatu aga samas mõnus minna peale Bangkoki. Avastasin enda jaoks et mulle väga meeldib reisides sellist real life puzzle lahendada, et kuidas kohalik elu käib. Asjad mis on kohalike jaoks iseenesest mõistetavad nagu ühistranspordi kasutamine, linnas navigeerimine, söök ja isegi postkaartide saatmine on midagi mis tuleb alati uues kohas välja leitada. Õhtul peale Paist tagasi saabumist oli ainuke võimalus kohaliku jitsi klubisse minna mingise väga linna kruiser jalgrattaga, mis kohe mitte üldse ei istu minu sõidu stiiliga. Kui rolleriga olin juba liikluses harjunud siis rattaga oli suht totter tunne. Peale trenni see eest leidsin ennast mõttelt et see kõik on nii koomiline kuidas ma mingit imeliku india mussiuulan, sõidan roosa rattaga läbi linna. Õhtusöögi võtan suvakast tänava toidu putkast ilma teadmata mida ma söön, pesen pesu kuskil nurga taguses automaadis. Ning kõik on nii äge.
Hetkel lennukis Phuketi.
Comments
Post a Comment